Andra Teede Foto: Krõõt Tarkmeel, Anne&Stiil
“Miks ma peaksin makse maksma?!” hõiskas hiljuti mu suunas üks tuttav... idioot. Ehitaja, kes oli sünnipäevamelus mu kõrvale sattunud ja nüüd püüdis elama õpetada. “Mustalt saab ju palju rohkem raha!”

Samas, eks selles ole oma tõde. Ma olen ise väikeettevõtja ja näen iga kuu, kuidas sendid ja eurod mu kontolt maksuameti suurde kõhtu kaovad. Mustalt jääb kindlasti rohkem kätte, aga mis siis maksude eest saab? Mida see mulle annab, et mina maksan? Ja ma ju ainult ei maksa, võtan üldse kodanikuks olemist tõsiselt – käin valimas, vihastan ennast poliitikute välja tulnud valede peale oimetuks ning elan üleüldiselt riigile kaasa.

Märts on valimiskuu ja 2019. aastal on need minu neljandad riigikogu valimised, mil olen piisavalt vana, et hääletada. Kuigi tunne pole enam nii pidulik kui esimesel korral, pean valimas käimist väga oluliseks. Jälgin terve talve huviga parteide ja kandidaatide lubadusi, karjun teleka ees debattidega kaasa ja teen lõpuks raske südamega oma valiku. Siis kuulan ära koalitsioonikemplemised ja jään ootama, et minu hääl nüüd midagi loeks, et toimuks muutus, et ma saaksin selle eest… taas kord, mida?