Joshua Ness / Unsplash
Armumine on nagu aevastamine – keemiline reaktsioon, mida pole võimalik kontrollida. See ei küsi õiget aega… ega suhteseisu. Vahel võib kõhus lendlev liblikateparv olla katteks topeltmängule, kus õige poole valimine otsustab kõik.

Su suhtes on asjad just­kui hästi – või pole seda juba ammu mitte –, kui areenile astub keegi kolmas. Keegi, kes äratab sinus midagi, mida sa pole ammu tundnud. Ja äkitselt on kogu maailm justkui nõiutud, nagu säde­metes säraküünal. “Armumine on magus, meelierutav, ülev ja raputav kogemus. Kuid selles võib olla ka omajagu valu, hirmu ja kurbust; ohtlikkust, mis pöörab sise- ja välis­maailma tagur­pidi,” kirjeldab psühholoog-paariterapeut Janne Kants.

Kui me ei oska armumis­tunnet juhtida, siis hakkab see juhtima meid. See on paradoks, milles võib end kaotada või hoopis leida. Tähtis on meeles pidada, et armumisel on oma hind. Eriti kui see juhtub hetkel, mil oled suhtes kellegi teisega.