Päev iseendale. See on midagi, millest ei oska keegi puudust tunda hetkeni, mil seda pole võimalik kogeda. Nii juhtuski, et leppisime Andraga kokku, et eelmise päeva pingete leevendamiseks anname teineteisele ruumi – eks “pulmareisil” ikka tuleb selliseid asju ette. Tema läks lapsega merele, mina jäin südame­rahus hotelli. Tegin endale aurava tassi lahustuvat kohvi ja sättisin rõdule üles kodukontori. Kuulasin muusi­kat, laulsin kõvasti ja valesti kaasa, kirjutasin. Read voolasid just kui iseenesest mööda valget lõuendit. Miks iga päev ei võiks sellist inspiratsiooni olla?

Uus päev, uued seiklused

Meil mõlemal on palju parem olla. Natuke oma­ette olemist on ikka suhtele palsamiks. Ükskõik millisele suhtele. Nüüd on aeg minna, haid ootavad. 

Haikalavetes ei julge keegi paadist lahkuda. Ah, kuradile kõik, mina lähen! Elasin ju selle sõidu üle, mis siin enam juhtuda saab?