Ülikoolis toitlustust ja toitlustus­korraldust õppi­des oli Kristel Nõmmikul (43) kindel plaan saada restorani direktoriks. Olgugi et see unis­tus on aastatega tuhmunud, pole olnud päevagi, mil ta oleks oma valikuid kahetsenud.

Kristeli esimene töökoht oli Olümpia hotelli toonases esinduslikus restoranis. Kuna tegemist oli väljapaistva noore teenindajaga, otsustas töö­andja saata ta Eesti Sommel­jeede Erakooli. Sealt edasi on juba ajalugu. Nüüdseks on Kristel olnud kokku ligi üheksa aastat Eesti Sommeljeede Assotsiat­siooni president, viib läbi nii veini- kui ka teenindus­koolitusi, korraldab veinireise ning peab hubast Carpe Vinumi veinipoodi.

Esimene kokkupuude viina­marja­joogiga pärineb sommel­jeel juba 90ndatest, mil ta kooli­ealisena Prantsusmaal Alsace’is sugulaste pool suvitas. “Mäletan, et see pühendumus, millega kohalikud veini ja toitu nautisid, oli kuidagi nii teist­moodi ja meeldejääv,” meenu­tab Kristel. Meelde jäi ka Gewürzt­ramineri viinama­rjasort ja crémant kui sealse piirkonna tuntud vahuvein, ja seda ajal, kui Eestis vähesed neist üldse kuulnud olid. “Kuigi olin tollal liiga noor, et ise alkoholi mekkida, tunnen, et vein on sellest ajast saati olnud minu jaoks justkui ilusa elu ja reisimise võrdkuju.”


Kui Kristel aastal 2006 Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni presidendi vastutusrikkasse ametisse astus, oli veinimaailm praegusega võrreldes tunduvalt rohkem meeste mängumaa. Üks esimesi välisreise uues ametis viis ta Jaapanisse sommeljeede assambleele, kus kohapeal selgus, et ta on vaid üks viiest naispresidendist 60 liikmesriigi esindaja seas.

Olgugi et esindusfunktsioon tõi krapsaka naise ellu põne­vaid reise ja veiniavastusi, ei olnud puudu ka väljakutsetest. “Vahel tundsin end selles ametis justkui nukuna, kes kõigile meeldima peab. Ja eks tuli ette ka olukordi, kus mõne postsotsialistlikust riigist pärit härrasmehe suhtumisele tuli hambad ristis läbi sõrmede vaadata. Õnneks ei juhtunud seda liiga sageli. Tänapäeval kohtab “naised pliidi äärde” suhtumist siiski järjest vähem ning ka tugevaid nais­sommeljeesid lisandub iga aastaga.”


"Minu ameti üle nalja visates mainitakse tihti levinud sketši­saateid ja liigset peenutsemist. Eks veinist on võimalik tõe­poolest rääkida ka nii, et keegi peale sinu midagi aru ei saa,” naerab Kristel, olles veendu­nud, et teadmised veini­piirkonna mulla koostisest ja sekundaarsest kliimast võivad tuua lisapunkte küll võistlustel, kuid keskmise restorani­külastaja ajab see jutt pigem haigutama.