Meditatsioon on mul aastaid kuskil peas tiksunud: kuna tegevuse kasu­­lik­kusest kuuleb iga nurga peal, olen mõelnud, et ehk tuleks järele proovida. Kuid selle­teemalised artiklid ja jutu­ajamised ei suuda mu tähele­panu kuigi kaua hoida, sest mediteerimist soovitavad ini­mesed kipuvad kandma hõl­juvaid rõivaid, riputama kodu kristalle täis ja eelistama arsti­dele alternatiivseid ravit­sejaid. Aga kus on tavalised inimesed, kes mediteerimisega tege­levad? Selle avastamine ei muuda ju igaühe maailmapilti ega pane kõiki teisele poole maa­kera joogalaagrisse põrutama?

Mida see minuga teeb?

Teaduslikult on tõestatud, et mediteerimine vähendab stressi ja ärevust, tugevdab tähele­panuvõimet ning parandab unekvaliteeti. Meditatsioon aitab koguni depressiooni, sõltuvuse ja toitumishäiretega toime tulla. Harvardi ülikooli uuringu järgi on regulaarne mediteerimine kasulikum kui lõõgastav puhkusereis. Kõlab palju­lubavalt!

Ausalt öeldes kardan aga, et mina hakkama ei saa. Olen täielik nutisõltlane, kellel on vaja kogu aeg mingit infot vastu võtta. Rääkimata telefoni näppimisest, ei suuda ma jalutada ilma kõrvaklappideta, süüa ilma vestluskaaslase või Net­flixita ega liguneda vannis ilma lugemisvarata. Isegi magama jään audioraamatut kuulates. Niisama vaikuses istumine näib tõeline piin. Miks ma seda küll vabatahtlikult teha lubasin?