Kadri Sakala soovitab keskenduda faktidele: "Kui märkad, et ütled endale halvasti, siis küsi: kas see on fakt, et olen rumal ja saamatu? See, et keegi sulle kunagi halvasti ütles, ei tähenda, et see on tõsi.”
Kas pole imekspandav, et tihti on lihtsam uskuda horoskoopidesse, superkangelastesse ja televiisorist nähtud posijatesse kui iseendasse ja oma võimetesse?

Me elame ajal, kus alatihti korru­tatakse, et kõik on võimalik – sina ise oled oma saatuse sepp. Tundub, et tege­likult ongi nii, kuid selle asemel et maailma vallutada – või lihtsalt töökohta vahetada, rappa jooksnud suhtele hüvasti öelda või iseennast proovile panna –, on sageli lihtsam turvaliselt paigale jääda ja vaadata Instagramist, kuidas keegi teine oma unistuste elu elab. Miks on nii lihtne lähe­dastele kaasa elada, kuid oma soovidele tekk peale tõmmata? Hea on öelda “usu endasse”. Kust aga leida jõudu, et taguda endale vastu rinda ja tõesti uskuda, et saad hakkama?