Illustratsioonid: Shutterstock
Kas suudad kujutleda, et peaksid elukaaslasele iga kulutatud sendi pärast aru andma ja iga ostu tšekiga tõendama? Või andma talle oma ID-kaardi paroolid, et ta saaks internetipangas tehinguid kontrollida?

See on osa paljude Eesti naiste argi­päevast. Lea* (36) murdis end välja suhtest, kus ta koges peale füüsilise ja vaimse vägivalla ka majanduslikku ahistamist. Kuigi mõlemad töötasid ja teenisid enam-vähem võrdselt, oli naise pangakaart väga tihti mehe rahakotis. Raha igapäevaste kulutuste jaoks tuli mehelt lunida ja isegi hügieeni­sidemete ostu puhul tuli tõestada, et tal on neid ikka vaja. Sõna otseses mõttes.

Lea välimuses ei reeda miski, et ta on näinud ja kogenud palju kurjust. Tagasihoidliku loomuga naine räägib küll vaikselt ja vähe, enesekindlus on väiksemast väiksem. Selle loo rääkimine on üks samm parema tuleviku poole. Et olla toeks teistele naistele nagu tema – kes tunnevad häbi ja süüdistavad halvas suhtes end. Kes kardavad kõige rohkem maailmas oma kõige lähedasemat inimest.

Õppinud õmblejaks, on Lea praegu lapsega kodune. Oma tööle ta naasta ei saa, kuna mõni aasta tagasi sattus ta jalgrattaõnnetusse, kus vigastas kätt, nii et oli ime, et see üldse külge jäi. Kunagi oli tal veel üks laps… “Laps ongi mind elus hoidnud, tema pärast ma igal hommikul ärkangi...” ütleb ta. Teda lähedalt tundvad inimesed ütlevad, et Lea on väga hea ema.

Naine on pärit suurest perest – tal on kaheksa venda ja kaks õde, kellest praegu suhtleb ühe venna ja õdedega. Teised on endise mehega sõpradeks saanud ja tema poole valinud. Emaga Leal lähedasi suhteid ei ole. Lapsepõlv oli ränk, ta nägi väga noorelt ja lähedalt, mis on vägivald, mis on alkohol. “Ma ei oska midagi öelda...” ütleb Lea pärast väga pikka pausi, kui tema lapsepõlve kohta uurida. Aga nagu kõik tüdrukud, unistas ka tema printsist valgel hobusel. “Võib-olla selleks oligi mees, kes ei joo… või kes ei löö. Igatahes tahtsin teistsugust elu sellest, mida olin lapsena näinud.”

Lea abiellus, kui oli 21. “Ta oli südamlik mees. Olime kaks ja pool aastat abielus olnud, kui ta tegi enesetapu… Kuna jäin hetkega mehest ilma, töölt koondati ja ka korter öeldi üles, siis kutsuski tolleaegne lähe­dane kolleeg Kristo* (40) mu enda juurde elama. Kuna mul polnud kuhugi minna, siis läksingi,” meenutab naine. Mees toetas teda leinas, kolleegist sai kiirelt mõistev elukaaslane. Kiinduti, õige pea tegi Kristo abieluettepaneku. Abielu on Lea jaoks püha ja see on üks põhjustest, miks ta lasi järgneval nii pikalt kesta.

Kahe aasta pärast jäi Lea lapseootele. “Kui Kristo teada sai, et rase olen, küsis ta, kelle oma laps on. Kuna töötasin suures ettevõttes, kahtlustas ta, et see võib olla mõne kolleegi oma. Hiljem ütles, et tegi nalja. Ei tundunud naljakas…” Lapse sünni järel näis, et mehe vastumeelsus lapse suhtes kadus, suhe paranes. Mees hoidis last väga.

Kõik muutus aasta pärast, kui naine taas lapseootusest teada sai. “Ta ei tahtnud seda last, ütles, et rikun esimese lapse elu ära. Pidevalt korrutas, et ta ei taha… Ja laps sündiski haigena...”

Mees hakkas jooma. Kõigepealt kulus selleks tema enda palk, seejärel läks käiku naise raha.

“Kui tütar mõnekuusena ära läks, hakkas mees mind süüdistama, et ma ei pannud tähele, kui haige mu laps on. Matustega seotud asjaajamised olid tema jaoks lihtsalt asjad, mis tuli ära teha. Ta ei toetanud mind. Ütles, et ta tahab eluga edasi minna, ega saanud aru, miks minul raske on…” Lead aitasid perearst, kriisinõustaja ja kaks lähedast sõbrannat. Viimased ei teadnud aga kaugeltki kõike, millega Lea kodus kokku puutub. “Näiteks kahtlustas Kristo mind selles, et käin perearsti juures niisama juttu rääkimas. Ja kuna arst oli meessoost, siis süüdistused, et käime teineteist lakkumas, olid tavalised.”

Mees hakkas jooma. Kõigepealt kulus selleks tema enda palk, seejärel läks käiku naise raha.

Kontroll mehe käes


Kuigi hapras seisus, läks naine pärast mitut lapsega haiglas veedetud kuud tööle tagasi. “Mina ostsin süüa, maksin maksud, vaatasin, et lapsel oleks kõik olemas. Tema ostis endale alkoholi ja krõpse. Kõik oli minu õlul, see häiris mind, aga ma ei tohtinud talle midagi öelda,” räägib Lea. Lisaks sellele, et ta niigi sisuliselt üksi pidas peret üleval ja maksis korterilaenu, pidi ta kõikidest kuludest meest pidevalt informeerima. Tegema kontoväljavõtteid, näitama tšekke.

“Kui olin liiga palju kulutanud või ostnud midagi, mis talle ei meeldinud, sai ta väga vihaseks. Mõnikord võttis ta mu pangakaardid endale, et ma ei saaks muretseda midagi, mis talle ei sobi.” Mehele ei sobinud näiteks lapsele ostetud kommid ja mänguasjad. Kui naine tšekke varjas või ära viskas, tuli ostudest hiljem teada saades suur pahandus. Tüli tekkis ka siis, kui ta oma vennalt kasutatud pesumasina ostis ja talle 60 euro asemel 80 andis… “Selle eest sain jalaga, sest ma valetasin talle.”

Peale jalaga löömise on mees teda tutistanud, kägistanud, lükanud, ähvardanud noaga ära tappa. “Jah, ta vehkis noaga mu näo ja keha juures, ütles, et löön su raisa maha.” Kas Lea rääkis sellest kellelegi? “Ei, mitte kellelegi… Mul oli nii häbi. Kuigi mu politseinikust sõber elas meie lähedal, polnud ka temal õrna aimugi, mis toimub.”

Elul oli Leale veel katsumusi. Naine sattus üliraskesse õnne­tusse. “Olin peaaegu suremas, käisin teisel pool ära…” Lea loetleb vigastusi: roidemurrud, jalaluumurrud, siseelundite rebendid, käsi oli tükkideks. Tursed peas.

Mehel oli kahju, et Lea ratta ära lõhkus.

Korduv muster


Lea veetis üle poole aasta haiglas, hiljem kuid kodusel ravil. Õppis uuesti elama, uuesti käima. Olles karkudest vabanenud, üritas Lea suhet lõpetada. “Pakkisin asjad ja kolisin lapsega välja, üürisin korteri. Aga kõik, sealhulgas mu ema, pöörasid mulle selja ega uskunud ühtegi mu sõna. Kõik olid mehe poolt. Ta oli osav hea mulje jätmises – käis abiks, tundus neile ideaalse mehena.”

Naisel oli üksi raske, mees hakkas aeg-ajalt külas käima – küll lapsega tegelemas, küll abiks või niisama seltsiks. Paari kuu jooksul tundus Leale, et Kristo on muutunud paremaks inimeseks.

Kuid mees jätkas naise rahakotis sobramist. “Ta teadis mu pangaparoole ja kui need ära muutsin, sai väga vihaseks. Küsis uuesti ja ma ei julgenud ära öelda.” Mida ta kartis? “Ta ähvardas, et läheb räägib mu emale kõik, mis ta mu elust teab, et mu ema saaks infarkti ja sureks ära. Ähvardas, et teeb midagi perearstile, kui ma kellelegi midagi räägin. Uuris välja, kus perearst elab, millise autoga sõidab. Ta teadis kõike. Ma tõesti kartsin, et ta läheb ja teebki midagi. Sotsiaaltöötajat ta korra ähvardas, lubas kangiga ära tappa...”

Naabrid on selgelt mehe poolel, kuna nad pole kunagi kuulnud naise karjeid ega pannud tähele muid märke koduvägivallast.

Niisiis kolisid nad taas kokku. Ja kõik kordus. Tülid, joomine, mehe kontroll naise iga sammu ja tegevuse üle. Lea möönab, et ta oli hirmust nii halvatud, et ilmselt poleks ta suutnud sellest suhtest enam ise välja saadagi – ta oli korra proovinud, kuid kõik muutus ju hullemaks. “Jah, ma poleks ära läinudki, kui perearst ja sotsiaaltöötaja poleks mulle politseiga järele tulnud.”

Sinikaid kätel, kaelal ja kehal oli päev varem märganud Lea perearst. “Ta küsis, kas ta last ka lööb. Ma ei öelnud isegi talle mitte midagi… Läksin koju ja saatsin talle kirja. Kirjutasin, et lööb küll. Siis tuldi meile koju järele ja viidi meid tema juurest ära. Mu silmad avanesid.”

Loodavad lähenemiskeelule


Lea ostis kaasomandis olnud korteri mehelt välja ja elab lapsega praegu kahekesi. Vanemlikud õigused on mehelt ära võetud. Kristo pommib naist siiani, luurab akende all, jälitab teda õues, teeb asja naabrite juurde. Naabrid on selgelt mehe poolel, kuna nad pole kunagi kuulnud naise karjeid ega pannud tähele muid märke koduvägivallast. Kristole kantakse ette kõik, mis võimalik: mis kell kuhugi minnakse, mis kell tullakse. Mis kell viiakse prügi. Kas keegi korterisse siseneb või sellest väljub. Naabrite terror on üks põhjusi, miks Lea vaatab praegu korteri­pakkumisi. Rahaliselt on keeruline, kuna tema haige käega pole võimalik endisele töökohale naasta. Pangalaenu uue korteri ostmiseks ta üksi ei saa.

“Ta teadis kõike. Ma tõesti kartsin, et ta läheb ja teebki midagi.”

Lea loodab, et elu muutub paremaks, kui mehele kehtestatakse lähenemiskeeld. See oleks lõpp tema õudsele kogemusele, aga ta on juba praegu palju õnnelikum kui varem. “Saame kenasti hakkama, usun, et paljud pered peavad palju kitsamalt läbi ajama.”

Suurimaks erinevuseks varasema eluga peab Lea väiksemat hirmu – enam ei pea kartma, mis tujus mees koju tulles on. “Kodus on nüüd hea olla.” 

Illustratsioonid: Shutterstock

Helista naiste tugikeskusesse numbril 1492. See on üleriigiline tasuta ööpäevaringselt avatud lühinumber füüsilist, vaimset, majanduslikku ja/või seksuaalset vägivalda kogenud naistele, kes tunnevad, et tahavad oma probleemist rääkida ja soovivad leida olukorrast väljapääsu.