Kaisa Potisepp Krõõt Tarkmeel
Öeldakse, et keegi ei oska mõõta, kui palju süda jaksab kanda. Need suure südamega naised elavad läbi ka teiste muresid ja rõõme, andes nõnda lootust ning päästes elusid.

Teiste aitamine on minu elu kutse

Kairit Vagane-Tuisk sattus Eluliini vabatahtlikuks 20 aastat tagasi, kohe pärast ülikooli lõpetamist. “Eluliini koolitus jäi mulle silma, kui olin ise suhte­kriisis, millega mul oli raske emotsionaalselt toime tulla. Tundsin, et vajan selle lahen­damiseks kõrvalist abi,” räägib Kairit. “Mõtlesin, et võib-olla saan koolituselt mõtteid, mis aitaksid mul oma tunnetega paremini hakkama saada.” Kohapeal aga selgus, et Kairit ise sobiks väga hästi nõustajaks, seega julgustati teda ametit proovima.

“Tahtsin ennast proovile panna; teada saada, kas tulen toime. Soov aidata ja armastus inimeste vastu laiemalt oli mu sees juba varem olemas. Arvan, et see tuleneb minu usust Jumalasse: ma ei taha elada ainult endale, vaid tunnen, et mu ülesanne siin elus on ka teisi aidata.” Just seetõttu läks ta ka ülikoolis sotsiaaltööd õppima. “Paraku kujunes elu plaanitust teistsuguseks ja ma ei ole sotsiaaltöö erialal palju töötanud. Eluliini vaba­tahtlikuna aga saan mingis mõttes hoida sidet õpituga.” Kairit on üle 18 aasta olnud väikeettevõtja jae- ja hulgi­kaubanduses. Kuigi see on olnud põnev ja arendav aeg, on ta tihtipeale tabanud end mõttelt, et tahaks kunagi rohkem inimestega töötada ja teha seda, mida ta õppinud on. Samm selleks on ka astutud: hiljuti lõpetas Kairit kunstiteraapia magistriõppe. “Eluliinis telefoni teel inimesi nõustades mõtlesin, kas ma saaksin sellega hakkama ka siis, kui näeksin neid inimesi silmast silma. See mõte oli üheks ajendiks, miks ma kunstiteraapiat õppima läksin,” selgitab ta.

Tunneb teiste valu

“Esimesed kõned Eluliinis olid suitsiidsed ja mulle väga rasked,” meenutab Kairit vabatahtliku töö algusaegu.