Anne käis Kerti igal nädalal vanglas vaatamas ja kohtumised sarnanesid ristküsitlusega. “Ootasin, et see tund aega kiiremini läbi saaks. Mida oli mul talle rääkida, kui ma istusin päevad läbi kodus ja olin maailmast ära lõigatud? Vahepeal mõtlesin midagi välja või hakkasin mingi filmi süžeed ümber jutustama. Ja mul oli iga kord märkmik kaasas, kuhu mul oli kõik kirja pandud, mida talle räägin. Et ma jumala eest midagi ära ei unustaks... Emotsionaalset vestlust meil polnud.”