Shutterstock
Britta* (36) on alati tahtnud olla iseseisev naine ja ta on selle nimel vaeva näinud – kaks magistrikraadi ja mainekad töökohad räägivad enda eest. Tal on teismeline poeg ja armastav elukaaslane. Naine ise on elanud aga hoopis teistsuguses kodus.

Alati oli mingi jama. Esimestel mälupiltidel olen täpilises öösärgis ema süles, arhitektist isa ja tema sõbrad-töökaaslased lällavad suures toas. On reede, jälle käib suuremat sorti jooma. Mõnikord jõid nad ka töökohas. Nagu minu isal, olid ka kõigil teistel meestel tegelikult omad kodud ja pered.

Ma ei tundnud end kodus turvaliselt, sest seal olid väga tihti isa purjus sõbrad. Nemad olid isale emast ja minust ning minu õest tähtsamad...

Minu õde on minust viis aastat vanem. Tema nägi esimest korda kodus löömist, kui oli viiene, mina olin siis äsja sündinud. Isa lõi vihast nii kõvasti vastu telekat, et murdis käeluu. Vanaemale serveeriti seda õnnetusena ja juhtunut püüti kinni mätsida.