Ärritume kõige selle tõttu enam ja paratamatult on näägutamist rohkem. Ükskõik kui väga tahaks hinnata kriisi positiivseid külgi, näiteks et saab rohkem perega koos olla, siis ikkagi torkame kaaslast või ütleme midagi sellist, mis teisele tahtmatult haiget teeb. Me ei pruugi tähelegi panna, kui teine haavub.

Tegin ühel päeval kodus salatit. Hakkisin kurgi, tomati ja kapsa väikesteks (ikka üsna väikesteks!) tükkideks ja segasin salati kokku. Olin rõõmus, et suur kogus salatit sai valmis, ning kutsusin teised sööma. Kogu rõõm läks sekundiga prügikasti, kui kuulsin: “Miks sa lõikelaua lauale jätsid, miks sa seda ära ei pesnud?”