Signagi tänav. Vittoria / Alamy Stock Photo
Olen alati vaadanud imetlusega perekondi, kes on lähedased ja käivad sugulastega läbi. Meie suguvõsas on see olnud alati pigem vastupidi… Sel kevadel otsustasin üles otsida oma Gruusia sugulased.

Mul on ilus eesti nimi, kuid ma ei ole päris tavaline eestlane. Kuna minu isapoolne vanaisa oli grusiinlane, olen ise end nimetanud veerand­grusiiniks. Kahjuks aga ei ole ma vanaisa Ilot mitte kunagi näi­nud. Lapsena teadsin alati, et kuskil kaugel ta on, kuid mingit kontakti meil ei olnud. Mul oli kaks vanaema, kuid mitte ühtegi vanaisa. Igatsus vanaisade järele oli suur. Eriti eksootiline tundus ikka see Gruusia vanaisa Ilo Dartšašvili…

Lapsena elas mu isa mõned aastad oma vanemate ja ven­naga ka Gruusias, kuid vane­mate teed läksid lahku ja ema tuli lastega Eestisse. Poiste kontakt isaga katkes. Minu isa Mihhail ja tema vend nägid oma isa järgmine kord alles siis, kui nad olid 16–17aastased ja nende onu Tariel nad eksprompt Gruusiasse sugulasi vaatama viis. Ilmselt vahetati hiljem veel mõned kirjad, kuid tol ajal juba noorte meeste kontakt isaga katkes... jälle.