Kuidas ma hakkasin 30 päevaga joogat armastama
Ma pole kunagi olnud joogainimene, vastupidi. Tundus, et jooga ja mediteerimine on midagi sellist, mida ma mitte kunagi mõistma ei hakka. Aga nagu välja tuli, siis never say never…
Umbes aasta tagasi hakkas mind kimbutama äge seljavalu ja ka mõned muud terviseprobleemid. Üks ei jõudnud möödudagi, kui ilmus teine. Ja viska siia patta veel 27aastase naise pidevalt õhus olev küsimus “Millist elu ma ikkagi tahan?”. Endalegi märkamatult sattusin jooga juurde.
Nii see algas
Kui meenutan kõige esimest kokkupuudet joogaga, tuleb silme ette pilt minust kodusel joogamatil suvalise Youtube’i video abil erinevaid poose võtmas. Või õigemini – poosideni ma ei jõudnudki, sest sisseelamine joogatrenni alguses tundus mulle juba nii igav, et andsin kohe alla, tõmbasin hoopis jalga jooksutossud ja läksin õue. Mul ei olnud veel õrna aimugi, et just see sisseelamine, õige hingamine ja iga keharakuga kohalolek ongi väga suur osa joogast. Tegemist ei ole lihtsalt keeruliste pooside võtmisega värvilisel matil.
Minu arvamus joogast oli tõesti vankumatu – jooga on mõttetu ja kindlasti mitte minu jaoks. Eelistasin kardio- ja jõutrenne ning korralikku higistamist. Mulle meeldis tulla trennist higist tilkudes ja jooga seda mulle ei pakkunud. Aga kui sa ikka aastaid jooksmas ja igasugustes pulss-lakke-trennides käid, hakkab keha vaheldust otsima ja nii jõudsin ma lõpuks rahulikesse bodybalance’i trennidesse, mis mulle väga meeldisid. Need olid suurepärane vaheldus sellele, mida seni teinud olin, ja trenni lõpetav lõõgastumine ehk savasana aitas mul pärast stressirohket päeva korraks kõik unustada.
