Marin Sild
Mai lugu kõlab äratuskellana kõigile, kes arvavad, et tulevikku pole vaja kindlustada millegi nii argisega nagu abielu. Mai seisis ühel hetkel ihuüksi kalmistuväravas – koduta, turvatundeta, väike laps käe otsas.

“Me saime Matiga tuttavaks tööl. Ma olin toona 22aastane, väikese lapsega üksikema. Tema töötas ettevõttes, kelle käest minu tööandja ruume rentis. Meie firmal olid alatasa makseraskused ja Mati oli inimene, kes pidi käima võla järel. Eks ta siis käis ja küsis üle päeva. Kuna ta nii tihti käis, siis paratamatult jäime teinekord veidi kauemaks juttu puhuma.
Nagu ikka, üks asi viis teiseni. Ühel õhtul läksin tema juurde ja lihtsalt jäin. Mul oli temaga väga huvitav rääkida, sest Mati oli laia silmaringiga, palju lugenud ja kogenud. Ma teadsin küll, et ta on minust vanem, kuid ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Et ta on minust koguni 20 aastat vanem, sain teada alles siis, kui me juba koos elasime. Sain teada ja unustasin kohe, sest see polnud lihtsalt oluline. Mind ei huvitanud see üldse, nagu ka tema eelmise elu draamad.
Tundsin end Matiga nagu Naine suure algustähega. Ja tema oli Mees. Ta võttis mind sellisena, nagu ma olen, oma väikeste ja ka suurte kapriisidega. Samamoodi üritasin ka mina teda võtta, kuigi see alati ei õnnestunud. Igal juhul olin hoitud, armastatud ja hinnatud. Mati ei häbenenud oma tundeid avalikkuse ees näidata, kutsuda mind teiste ees kalliks või kinkida lilli.