See, et kontoripäeval on ametlik algus- ja lõpukell, ei tähendanud mitte kõige vähematki: kriitiliste asjadega tuli ju kohe tegeleda, kellast sõltumata. Iga nädalavahetusse veniv ja öötundide arvelt tulnud projekt tundus ühekordne ja ajutine, pealekauba sai sellele teatud märtrioreooli külge kleepida – vaata mind, olen vältimatu ja vajalik!

Millal kõigist nendest ühekordsetest loobumistest sai muster, ei oska ma enam hinnata. Täpselt sama hiilivalt kadusid mu elust ka kõik need asjad, mis inimeseks olemise juures olulised. Trenni enam ei läinud – mul iga minut niigi arvel, hakka veel läbi linna seiklema. Sõpradega kannatas telegrammistiilis ja neti vahendusel suhelda küll: ongi hea, ei pea muid tegevusi katkestama. Ah et veel üks vinge ja arendav projekt?! Suurepärane – neljast unetunnist ellujäämiseks piisab… Allapoole kaarduvates suunurkades ja paisuvas ümbermõõdus süüdistasin aga kehvi geene ning Narva maantee pirukakohvikut.

Paari aastaga oli tegusast kolmekümnesest saanud viril ja väsinud keskealine tädi. Ise oleks ehk leppinud, aga siis löödi kodus rusikas lauale. Pikem puhkus õpetas jälle naerma ja koju naastes oli selge, et vanasse ämbrisse enam tagasi astuda ei taha. Õnneks tuli appi Anne & Stiili 8-8-8-eksperiment: ka ilma proovimata oli selge, et katsetamisest saab sündida vaid head.

Esimene nädal

Õhtuse magamaminekuga läks esimestel päevadel lausa virilalt. Püüdsin, no tõesõna püüdsin iga päev kella üheteistkümneks pikali ronida, aga vedas viltu...

Jaga
Kommentaarid