On ilus päev, kus suve lõhna juba tunda. Istun keset riidehunnikut, korrastuskunsti raamat lahti, ja sorteerin asju maniakaalse rõõmuga kahte kuhja. Ühed riided plaanin ära anda, teised jäävad. Telefon piuksatab: kallim uurib, millega tegelen. Vastan, et koristan. “Koristad. Vabatahtlikult? Helistan 112, palun doktorit koos kiirabiga?” ei suuda ta oma kõrvu uskuda.

Siin on aeg pisut piinlikeks ülestunnistusteks. Ilmselgelt pole ma kunagi hiilanud erilise korrastusguruna. Ei, mul ei vedele voodi all prahti, banaanikoored on ka kenasti prügikastis. Küll aga harrastan seda, mida võiks hellitavalt nimetada boheemlas­likuks korraks. Raamatud kuhjuvad voodi ette, nende vahelt võib leida kümneid üliolulisi märkmelipikuid, mille eesmärki ma enam ammu ei mäleta. Tugitoolil on hunnikus riided, sest hommikul lihtsalt ei sobinud ükski kleit selga, nii tuli kõik korduvalt läbi proovida ja proovitud asjad panin korraks toolile. Olgu, see “korraks” võis olla nädal tagasi.