Bruno Gomiero/ Unsplash
Sotsiaalmeedias ringleb meelelahutusliku materjali ja igapäevauudiste kõrval pea kõike, mis mõne jaoks sügavalt isiklik – perekondlikest tragöödiatest seksikate fotodeni. Kuidas leida piir, missugune postitus on juba „liiga palju? Kuidas käituda veebis turvaliselt ja ausalt?

„Igaüks, kes postitab sotsiaalmeediasse avalikult, paneb end sellega ka avalikkuse jaoks justkui väljanäitusele,” sõnab veebikonstaabel Maarja Punak. Tema sõnul võivad tagajärgedeks olla nii inetud kommentaarid pildil oleva inimese kui ka tegevuse kohta. „Samuti võib keegi veebis olevaid tekste või pilte varastada, neid moonutada ja jagada oma gruppides sõnumiga, mida postituse tegija ise ei toetaks,” ütleb ta, tuues näiteks blogijate „pommitamise” telefonitsi või e-kirja teel niinimetatud armastuskõnedega.

Piiride tähtsus

Veebikonstaabli sõnul on seadus postituste koha pealt üsna leebe, kuna Eestis kehtib sõnavabadus. Ta soovitab teha kindlaks, et avaldatud postitus ei jagaks mõne teise inimese andmeid, ei riivaks nende õigusi, ei solvaks ega laimaks. „Eriti tähelepanelik peab olema tehes postitusi lastest – iga lapsevanema tegevus peab lähtuma lapse huvidest ja toetama tema arengut,” toonitab Punak. „Siin on küsimus suuresti inimeste väärtushinnangutes ja valmisolekus dialoogiks. Loomulikult võib publikut kitsendada ja juurdepääsu piirata, aga tegelikult ei tea meist keegi, millal mõne sõbra kontosse sisse pääsetakse ja mida selle alt lõppkokkuvõttes võimalik näha on. Seega, kui oled avalik postitaja, ole valmis kriitikaks, ole autentne ja pea silmas ka teiste õigusi.”

Mis puudutab näiteks bikiinides puhkusepilte, ei pea Punaku sõnul oma keha häbenema ja puhkusepiltide jagamine pole keelatud. „Küll aga peab jälgima, et alla 14-aastaste pildid oleksid viisakad ega kalduks lapserootika kategooriasse – isegi mitte nalja tegemise eesmärgil. Armu- ja pereelus on vajalik teiste osapoolte nõusolek, mil määral neid teemasid kajastada. Kindlasti võiks hoiduda mürgistest märkustest endiste elukaaslaste suunas ja piltide kohta võiks kehtida reegel, et vähem on rohkem – pigem panustada kvaliteedile kui kvantiteedile.”

Avalikvõi „nähtav ainult sõpradele?

See, kas näiteks Facebooki postitused võiksid olla avalikud või nähtavad ainult sõpradele, sõltub veebikonstaabli sõnul paljuski sõprade arvust. „Võib teha ka sõpradele kinniseid gruppe, kus konkreetset teemat arutatakse ja pilte jagatakse. Seesugune lahterdamine hoiab uudisvood puhtamana. Avalikud postitused võiksid olla need, kus oled valmis astuma dialoogi ükskõik kellega ning seisma mõne oma väärtuse või põhimõtte eest. Avalikke postitusi tasub teha ka siis, kui inimene omab infot, mis võiks näiteks tema kodukeskkonnale kasulik olla. Süütegudega seotud infost peab loomulikult ennekõike teavitama politseid, kuid mõnes olukorras tasub infot jagada ka teistega.”

Maarja Punaku sõnul on sotsiaalmeediasse postitamine ka põlvkondade küsimus. „Me oleme liikumas aega, kus üha enam inimesi leiab, et näiteks kellelegi alasti fotode saatmine on normaalne. Turvalisuse mõttes on sel juhul soovitatav pildile oma nägu mitte jätta. Samuti on muutunud blogide pidamine – mida noorem on blogija, seda rohkem infot avalikkusele paisatakse,” sõnab ta, lisades, et 30+ vanuses inimesed eelistavad täielikku privaatsust enam. „Noorem generatsioon on rohkem harjunud olema sotsiaalmeedias oma näo ja nimega ning seal igapäevaselt suhtlema.”

Kuidas suhtuda aga Facebooki populaarsesse check-in-funktsiooni, mis võimaldab teiste kasutajatega jagada näiteks reisile minekut? „Kui kodus on peale reisile mineja keegi olemas, siis oma asukoha jagamine olulist ohtu ei kujuta. Kui inimene elab aga üksinda eramajas keset metsa, paneb sellise info jagamine paraku tema vara ohtu.”

Mida veebikäitumine meie kohta näitab?

Suhtenõustaja Imbi Viiroki sõnul on sotsiaalmeediasse pilte postitades ja õnnestumistest kirjutades võimalik sõpradelt-tuttavatelt kiiresti positiivset tagasisidet ja tunnustust saada. „Sotsiaalne tunnustus tekitab mõnusa rahulolutunde,” sõnab ta. „Samuti saab seal kujundada oma identiteedi selliseks nagu soovid, postitades üksnes neid pilte ja jutte, mis soovitud minapildiga kokku sobivad.”

„Ajuteadlased ütlevad, et võrreldes silmast silma suhtlemisega on sotsiaalmeedia suhtlusel üks suur erinevus – rääkimise ajal ei pea jälgima kuulaja reaktsiooni. Seega saab aju keskenduda üksnes eneseväljendamisele. Nii on kergem endast kõik mõtted ja tunded välja lasta. Iroonia seisneb selles, et ühe-kahe kuulaja asemel on sotsiaalmeedias kuulajaid sadu või tuhandeid kordi rohkem,” räägib Viirok. „Ühe Ameerikas läbi viidud uuringu põhjal jagavad inimesed sotsiaalmeedias oma mõtteid-tundeid kõige enam kolmel põhjusel. Esiteks mõne hea ettevõtmise toetamiseks, nagu heategevuse, mille edastamine on mingil viisil eneseteostus, sest aitab panustada millessegi, mis on inimesele oluline. Teiseks sõprade leidmiseks ja hoidmiseks – sotsiaalmeedia ongi sotsiaalne nähtus ja suhted on ühed olulisimad põhjused virtuaalsuhtlemiseks. Kolmandaks enesemääratlemiseks – igasugune sõnavõtmine ja kommenteerimine aitab iseennast määratleda, olgu selleks näiteks kodutute loomade eest võitleja.”

Ka kliiniline psühholoog ja Peaasi.ee tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa nõustub, et aktiivne sotsiaalmeedia kasutamine mõjutab ajus mõnu ja rahuloluga seotud võrgustikke. „Isikliku info jagamine on seotud ka isiksusega – neil, kel päris elus kalduvus pigem väljapoole elada, on ka tõenäolisem oma elu aspekte sotsiaalmeedias jagada. Samas on uuringud näidanud, et aktiivselt sotsiaalmeedias osalemine ei pruugi inimest õnnelikumaks teha, kuna enamasti jagatakse just elu parimaid ja ilusamaid hetki. Seega pilt, mille teiste elust saame, võib olla moonutatud.”

Uurides inimeste veebikäitumist, võib jääda mulje, et oma elust jagatakse kas peaaegu kõike või mitte midagi. Miks see nii on? „Mõned meist on oma eraelu suhtes kaitsvamad ning võivad tunda lausa hirmu selle ees, et võõramad inimesed nende isiklikest asjust kuulevad. Põhjus võib olla ka enesekaitse – olukord, kus postitad endale olulist ja sellele ei reageerita või vastukajaks on mõistmatus või halvakspanu, võib olla vägagi valus. Facebooki kaudu võib saada ka rohkesti positiivset tagasisidet, kinnitust sellele, et tegemist on tõesti ilusa ja ihaldusväärse inimesega. Jagamise varjukülg on aga see, et fotod on kõigile vabalt kasutatavad ja edasi jagatavad, mis omakorda loob võimaluse ebasobivateks ja solvavateks kommentaarideks.”

Kliiniline psühholoog toetab ka veebikonstaabli soovitusi, et turvalisuse huvides peaks olema ettevaatlikum koduste andmete, reisiplaanide, finantsolukorra, pangaandmete jagamisel ning samuti selles osas, kui ollakse rahulolematu oma töökohal. „Silmas võiks pidada ka seda, et hirm ja viha on nakkavad emotsioonid ning kui neid väga avalikult välja hüüda, peab arvestama, et nende emotsioonide osakaal kasvab ka teiste inimeste elus.”