Risti raamatukogu Läänemaal. Laua taga istub väikest kasvu teismeline tüdruk. Ta on raamatukogus igapäevane külaline, sest peale raamatute tal sõpru ei ole. Teda pilgatakse, sest ta on teistest erinev. Koolis istub tüdruk esimeses pingis, kuna ta ei näe hästi. Teda ei oota lemmikraamatust “Bullerby lapsed” tuttav õdus kodu ja maitsev õhtusöök. Vahel ei ole kodus elektrit, vahel vett, mõnikord tuleb pead murda, mida söögiks leida. Ema rügab mitmel kohal töötada, sest kasvatab tütart üksi. Lisaks avastati tüdrukul ravimatu haigus. Piigale jääb riiulilt silma roosa trükis – majandusleht Äripäev, kust loetud ettevõtluslood juhatavad ta mõtted selleni, kuidas tulevikus elada teistmoodi kui lapsepõlves.

Kõlab nagu algus muinasjutule, kus hea peaks võitma kurja ja kõik paha maa pealt kaduma. Selles loos päris nii ei lähe. Haigusest jagu saada ei ole võimalik, ometi ei takista see loo kangelannal elamast elu, mis pakub palju talle endale, aga veelgi enam abivajajatele ja seeläbi ka ühiskonnale.

Keiu Roosimägi (33) on elanud 21 aastat neurofibromatoosi diagnoosiga, kuid tegelikult on ta haigust põdenud kauem, lihtsalt tolleaegne meditsiin ei suutnud seda kohe tuvastada. Sügisel 48. operatsioonile siirduva Keiu sõnul oleks tal nüüdseks seljataga paarkümmend lõikust vähem, kui haigus oleks avastatud varem. Hämmastav, kuid Keiu ei kurda! Ta on oma olukorra lahti mõtestanud nii: “Kui oled sündinud koormaga, mis on elu jooksul ainult kasvanud, teeb see tugevaks. Olen oma elu ise üles ehitanud – see annabki jõu. Mu saavutused ei lase millelgi mult jalgu alt ära lüüa.” Keiul käib korraks peast läbi isegi selline mõte, et kui tal oleks kõik olnud hästi, ei oleks ta ilmselt teinud asju, millega ta praegu tegeleb – poleks ju elulist vajadust olnud.

Elu koos haigusega

“Olen oma haigusega leppinud. Muidugi on see katastroofiline, mida haigus minuga teinud on. Mu kehal ei ole kohta, kus ei oleks arme või auke, haigus on deformeerinud luid, mul on olnud kasvajad naha pinnal, nahaalustes kudedes, ümber seljalüli, nüüd on tekkinud tuumorid ka siseorganitesse. Kui võtta oppide aeg kokku, olen veetnud operatsioonilaual järjest mitu nädalat. Mul on olnud mitmeid silmalõikusi, olen kaotanud suure osa nägemisest – ühest silmast olen pime, teise silmaga näen, kui ees on prillid miinusega 16. Kuid suurem osa on olnud taastava plastika operatsioonid, et saaksin end tunda võimalikult hästi. Olen palju oma naiselikkusest kaotanud ja ühiskonnas, kus on võimsad iluideaalid, on see raske katsumus,” tõdeb naine.

Jaga
Kommentaarid