Kui ma olin suhtes, kuulsin inimesi pidevalt oma vallalise staatuse üle nurisemas. Sõprade jutustatud lood, artiklid internetis, saated telekas - see oli kõikjal. Aga ma ei saanud sellest aru seni, kuni ise vallaliseks jäin. Kõik on nii paganama keeruline. Mitte keegi ei kutsu sind kohtingule, nad kutsuvad su lihtsalt hängima, nii et saad pärast kohtumist kolm päeva - mil sa peaksid neid ignoreerima - pead murda selle üle, mida see kõik tähendab. Kas te käisite kinos? Käisite söömas? Seksisite? Lendasite Pariisi ja jõite end Eiffeli torni all seistes purju? Ole ettevaatlik! Te ju ainult hängisite. See oli lihtsalt lõbus, eksole? Ma ei tea.. huvitav, mis tema arvab. Mida meie autos seksimine tema jaoks tähendas? Mul on lihtne lahendus neile, keda need küsimused painavad: küsi! Ei, oota! Sa ju ei saa.

Me elame maailmas, kus inimesed kardavad tõelisi tundeid või vähemalt kardavad neid välja näidata. Kui keegi on sinu peale pahane, ei räägi te sellest. Selle asemel vastab ta su sõnumile passiiv-agressiivselt, nii et saad aru, et midagi on valesti.

Kui sulle keegi meeldib, ei räägi sa oma tunnetest. Selle asemel käitud piisavalt huvitatuna, et oma tunnetest vihjata, aga nii, et teine ei ehmuks. Sulle ei meeldi see? Kahju. See on üks suur mäng ja kui sa ei mängi reeglite järgi, siis kaotad. Kui sa kaotad, lõpetad üksinda ja upud ebakindlusesse, mõeldes, mida sa valesti tegid.

Ära tee ettepanekut kokku saada kaks õhtut järjest. Kui sina kirjutasid eelmine kord esimesena, pead ootama, et seekord tema vestlust alustaks. Ära saada mitut sõnumit järjest. Sa ei saa eeldada, et teie suhe on midagi enamat, isegi, kui te seksite. Samas ei saa sa sellest ka rääkida. Kui sa juurdled, et kuhu teie suhe küll liigub ja otsustad sellest rääkida, peab iga su sõna väga hoolikalt valitud olema, et jätta mulje, et sulle sobivad kõik vastused. Isegi, kui tegelikult ei sobi. Kogu suhtlus käib läbi sõnumite. Tänapäeva maailmas on imelik kellelegi helistada, et plaane teha, nii et oleme sunnitud ärevalt ootama vastust, mis ei pruugi kunagi tulla.

Kõike tehakse nii, et mulje jääks võimalikult sundimatu ja see on üks kõige väsitavamaid mänge, mida olen kunagi pidanud mängima. Ma võiksin saada magistrikraadi selle aja ja energia eest, mis kulub mõistatamisele, kas tal on ka päriselt minu vastu tunded.

Kui mulle keegi meeldib, tahan ma temaga aega veeta. Nii lihtne see ongi. Või vähemalt peaks olema. Kui ma räägin temaga liiga palju, olen meeleheitel. Kui ma olen alati vaba, kui ta mind välja kutsub, olen klammerduv ja mul pole enda elu. Kui tal läheb kolm tundi aega, et mulle vastata ja mul on parajasti telefon käes, pean ootama, enne kui tagasi kirjutan, et ma ei paistaks liiga innukas. Ja ma mõtlen pidevalt, miks ma neid nõmedaid mänge kaasa teen...

Miks ma ei või talle helistada, kui mulle meeldib temaga rääkida? Miks hoolimise näitamine jätab mulje meeleheitest? Kui ma olen vihane, kui mind pikalt saadetakse, jätan segase mulje, nii et saan ainult sõpradega rääkida ja ärevuses oodata, millal ta mulle vastab. Ja las ma ütlen midagi: ma ei taha see naine olla. Ma ei taha, et kellelgi minu üle nii palju võimu oleks. Ma olen nii väsinud elamast maailmas, kus apaatne olemine on tähelepanu saamiseks efektiivsem kui ausus. Ma olen väsinud manipuleerivatest mängudest, mida naised ja mehed mängivad, et saavutada kontroll suhetes, mida meil ei ole lubatud defineerida.

Siin on mu idee: lõpetame kõik selle mängimise. Austa teist inimest piisavalt, et öelda talle tõtt. Kui keegi muudab su õnnelikuks, ütle talle. Kui keegi inspireerib sind, ütle talle. Kui sa ei ole kellestki huvitatud, siis palun ütle seda. Ära ignoreeri inimest seni, kuni ta kaob. On aeg, et me kasvaks suureks ja lõpetaksime inimeste ignoreerimise ja sotsiaalmeedias kummitamise. Me kõik oleme inimesed ja me kõik proovime lihtsalt üksteisest selles keerulises kohtingumaailmas aru saada. Ära kohtle suhteid nagu väljakutseid, mida vallutada. Ole aus.

Allikas: Thought Catalog