“Olin pool aastat töötu,” ütleb 12 aastat treene­rina töötanud naine. “Tundsin end nagu asotsiaal või narkomaan… Kui narko­maan mõtleb, kust saada uus doos, siin mina mõtlesin pidevalt, kust saada järgmine kõhutäis — see vasardas peas kogu aeg. Kui kellelegi külla läksin ja seal süüa pakuti, siis arvestasin seda alati kui üht toidukorda. Samas mõtlesin juba järgmisele…”

Esimesed mõrad tekkisid Kerstini elukorraldusse 2019. aasta lõpus. “Eelmine hooaeg oli üldse nigel — mul oli vaid paar gruppi, kellega tööta­des teenisin umbes 800 eurot. Elasin ära. Kui veebruaris hakkasid inimesed äkki minu rühmadest ära minema, siis mõtlesin, et miks küll, varem oldi rahul, aga nüüd lahkutakse mitmekaupa… Sissetulek langes mõnesaja euro võrra. Kuid selleks, mis edasi juhtus, polnud ma kindlasti kuidagi valmis.”