Kristina tunnistab, et teekond valede kaaslaste juurest õigeni oli elu õppetund.
Inimene on sotsiaalne olend. Oleme õnnelikud, kui saame armastada ja meid armastatakse. Mis saab aga siis, kui partner otsustab lahkuda ja jääme üksi? Kuidas iseenda seltskonda nautima õppida?

Tänapäeva suhtlusaldis maailm ei lase meil üksi olla. Loeme pidevalt e-kirju ja passime sotsiaalmeedias, et näha, kas keegi on meile kirjutanud, pilti kommenteerinud või midagi põnevat jaganud.

Telefoni väljalülitamine ja üksi – ainult iseendaga – olemine tundub ärevust tekitavalt kummaline. Tundub, nagu jääks millestki ilma.

Kui kõrvalt peaks kaduma ka kallis inimene, võtab üksindus sageli hoomamatud mõõtmed. Tekib tühjusetunne, igatsus läheduse järele ning hirm, et uut partnerit ei leiagi. Hakkame otsima viise, kuidas n-ö meeltesegadust rahustada, tähelepanu mujale suunata ja emotsioone alla suruda.

Kes läheb mööda ilma ringi rändama, kes sukeldub töösse. Kes valib jõusaalis rassimise, kes kaevub eneseabisse. On ka neid, kes teesklevad, et kõik on korras, enesele tunnistamata, et see on lihtsalt üks viis, kuidas negatiivseid tundeid vältida.