“Miks mina selline luuser olen?” küsis üks tuttav minult poolnaljaga pärast sotsiaal­meedias nähtud postitust, kus viimase autor kirjeldas kõike, mida oli jõud­nud nädala jooksul teha – akna­pesust kapi­koristuse ja maalimiseni. Ja see polnud veel kõik! Postituse all võtsid sõna teised “üliinimesed”, kes üksteise järel viisakalt oma saavutusi esitlesid.

Kellel oli valminud kilode kaupa karulaugupestot, kes oli saanud võimlemisest musklid punni. “Ja seda kõike kolme lapse ja isikliku äri kõrvalt! Mina pesin eile joogamati puh­taks ja mõtlesin, et on juba tehtud küll,” kommenteeris tuttav.

Miks siis on nii, et üks jõuab 24 tunni jooksul rohkem kui teine kahe nädalaga? Ja kuidas end kogu selle tubliduse keskel vähem saamatuna tunda?

Igaühe eripärad

Mina ise ei kuulu kindlasti nende “superinimeste” kate­gooriasse. Olen mugav ini­mene, vahel ka veidi laisk, samas eba­realistlikult kõrgete standarditega. Siiski olen endaga rahu teinud. Lõpuks. Enese aktsepteerimine on keeruline ja vajab pühen­dumist. Mind on aidanud enesehoolivuse ja teadveloleku praktikate rakendamine.

Kui keegi mind ei sunni ja peale ei käi, siis tuleb vahel tuhin ning võin olla väga aktiivne ja tegus. Eelkõige aga ajendab tegutsema kohuse­tunne, mille tõttu teen asjad ära ka juhul, kui need on vastu­meelsed ja nõuavad pingutust. Kuigi kohusetunne on hea omadus, võib see äärmustesse kaldudes muutuda pigem kahjustavaks.

See, kui palju on meil vajadust tegutseda, sõltub suuresti isiksuseomadustest. Mõni inimene vajab pidevat stimulatsiooni ja uudsust. Ta ei suuda istuda päevad läbi kodus, samal ajal kui teine eelistab just seda. Kui üks on juba toad ära koristanud ning alustab metsajooksu, siis teine alles ärkab.

Suure avatusega inimesed on uudishimulikud, eelistavad vaheldusrikkust, soovivad pidevalt õppida ja saada värskeid kogemusi (seda ka isolatsioonita). Samal ajal väikese avatusega indiviidid...