“Mina olen kade, kui keegi saab madalamal või samaväärsel ametikohal rohkem palka (võiks ju ise ka juurde küsida, aga julgusest jääb puudu). Kui keegi on imepeenike näiliselt pingutamata (võiks ju ka ise trenni teha, aga see mulle ei meeldi). Kui kellelgi on silmipimestav B+ korv (võiksin ju ka rinnad osta, aga ei taha opile minna). Kui keegi elab sotsiaalmeedias täiuslikku elu “kaks last, maja Pirital, kaks autot” (oleksin võinud ju samuti mõnele sellisele pakkumisele jah öelda, kuid ei olnud seda õiget tunnet) jne.

Ehk siis enamjaolt on see tunne viljatu ega vii kuhugi, sest ma ei ole valmis tegema midagi, mis võimaldaks saavutada sama. Kuid kadedus võib ka motiveerida. Kunagi kadestasin jooksjaid. Ühel hetkel aga hakkasin ka ise harjutama. Jaksasin küll!

Üldiselt taban ära, kui ma kade olen. See omakorda tekitab häbi. Kokkuvõttes tunnen end veelgi vähem väärtuslikuna. Tundub, et minu kadedus on pigem seotud alaväärsusega. Kui aga seda tunnet ei kontrolli, võib see ka vihkamiseks muutuda.

Kadedus ei lase mul tunda rõõmu asjadest, mis mul juba olemas on: keskmisest kõrgem palk, oma kodu, keskmisest väiksem kehakaal, keskmisest pringimad rinnad, imetore mees ja palju muud. Ehk on siis võimalik, et samal ajal olen mina see, keda keegi teine kadestab.”

Nii räägib 30ndates aastates naine hoolikalt sõnu valides, et sõbrannad ja kolleegid teda ära ei tunneks. On ta kadedusest roheline?