Me elame ajal, kus alatihti korru­tatakse, et kõik on võimalik – sina ise oled oma saatuse sepp. Tundub, et tege­likult ongi nii, kuid selle asemel et maailma vallutada – või lihtsalt töökohta vahetada, rappa jooksnud suhtele hüvasti öelda või iseennast proovile panna –, on sageli lihtsam turvaliselt paigale jääda ja vaadata Instagramist, kuidas keegi teine oma unistuste elu elab. Miks on nii lihtne lähe­dastele kaasa elada, kuid oma soovidele tekk peale tõmmata? Hea on öelda “usu endasse”. Kust aga leida jõudu, et taguda endale vastu rinda ja tõesti uskuda, et saad hakkama?


“Maast madalast õpetatakse meid oma väärtust tunnetama teise inimese või tegude kaudu,” räägib Imago suhte­terapeut ja koolitaja Kadri Sakala. “On palju vanemaid, kes kasvatavad lapsi sõnumiga “sa oled hea laps siis, kui...” Selline kasvatus aga lõhub inimese enesehinnangut, kuna kannab alateksti “sa oled täpselt nii väärtuslik, kui keegi ütleb”.

Kuna inimene on sotsiaalne olend, sõltub ta palju sellest, mida teised teevad ja temast arvavad. “Saame lasteaiast ja koolist kaasa harjumuse end teistega võrrelda. Et massi sulanduda, proovime mitte liialt erineda. Näib, et kuskil keskel on kõige parem,” ütleb Sakala, toonitades, et iseenda ainulaadsust tuleks võtta rikkuse, mitte nõrkusena. “Kahjuks paljud meist ei oska seda sellisel kujul näha, vaid tunnevad häbi oma tunnete, vajaduste ja erilisuse pärast.”