Lukas Blazek/ Unsplash
Puuviljamaias lugeja tunneb huvi: “Milliseid vilju ostes peaksin kindlasti valima need, mis on Eestis kasvatatud või mahemärgistusega?” Vastab mitme toitumisraamatu autor Angelika Erin.

Kuna puu- ja juurviljade pealt kahjuks ei näe, kui palju need kahjurite, seenhaiguste ja umbrohu tõrjeks kasutatud preparaatide jääke sisaldavad, siis on mul omad reeglid.

Esiteks: võimalusel ostan maheaedvilju. Neid pole aga igast poest võtta, pealegi on nad kallimad.
Teiseks: eelistan eestimaist. Kui toidupoes on müügil ühed ilusad läikivad punased ja teised väikesed (võimalik, et ka natuke krimpsus) õunad, siis valin viimased. Loogiline on see, et mida kaugemalt on viljad toodud, seda rohkem on nende säilitamiseks mitmesuguseid vahendeid kasutatud.
Kolmandaks: kui tekib isu välismaiste puuviljade järele, ei jäta ma neid ostmata, aga proovin osta võimalikult erinevaid. Siis on ehk suurem tõenäosus, et ühestki kahjulikust ainest üledoosi ei saa.

Milliseid nippe sa viljadega ümberkäimisel kasutad?

Kindlasti pesen puu- ja köögivilju hoolikalt. Poes müüdavat looduslikku puuviljapesijat Weggie Washi kasutan vaid arbuusi jt kooritavate viljade pesuks, sest ma pole päris kindel, kui looduslik see pesuaine on (sisaldab E321). Kui võimalik, koorin viljad ära. Koorides loobume ju ka headest toitainetest, mis asuvad just koore all, kuid igaüks teeb oma valiku ise.

Kindlasti ei ole hea süüa mädaplekiga õuna (plekki välja lõigates), sest kahjulik rohehallitus on levinud mädaplekist kaugemale.

Paprikaid, tomateid, viinamarju jms, mida koorida ei saa, leotan võimalusel soojas vees, kuhu lisan sidrunimahla (olen proovinud ka nõrka äädikalahust). Loputan päris korralikult. Vahade jms mahahõõrumiseks olen kasutanud ka soodat. Roheka värvusega kartulit ja tomatit ma ei söö, sest need sisaldavad kahjulikke aineid.

Soovitused ilmusid 2011. aasta augistikuu Annes & Stiilis.