Kirill Balobanov/ Unsplash
Põhimõtete järgimisega on üks veider lugu. Kõigil meil on mingid põhimõtted, mis erinevad aga inimeseti nagu öö ja päev.

Mõne inimese põhimõttekindlus tugineb usule – ta ütleb ei abielueelsele seksile, abordile või sealihale. Teine püüab olla õiglane kõigi elusolendite vastu – on taimetoitlane, ei kasuta loomadel testitud kosmeetikat ega kanna loomanahka. Kolmas järgib mõnda vaimset õpetajat, olgu selleks siis Osho või välismaal elav parim sõbranna. Leidub neidki, kes tegutsevad horoskoopide soovituste põhjal või juhinduvad mõne teraapia õpetustest. Mõnel aitab aga igas olukorras vanasõna, mida ta meeles hoiab.

Toit ilma vägivallata

Küpsikoja asutaja ja küpsimeister Hanna Kannelmäe on olnud aastaid vegan, mis tähendab, et ta ei tarbi midagi loomset. Hannat innustab loomade säästmine ja veendumus, et inimeste ja loomade elu on võrdse väärtusega. Nimelt otsustas ta ühel päeval, et keegi ei pea tema pärast surema: “Vaatasin üht dokfilmi ja mõistsin, kuidas inimene on teised elusolendid orjastanud. Ma ei suutnud seda aktsepteerida.” Kui lihatööstuse eesmärk on kasvatada loom piisavalt suureks, et ta tappa ja ära süüa, siis muna- ja piimatööstus on Hanna sõnul pikk orjusetee, kus kana piinatakse, kuni temast annab veel midagi välja pigistada. “Mida elujõulisem kana on, seda pikemalt ta piin kestab.”

Veganiks hakkas Hanna Saksamaal, kus see oli lihtne isegi väikelinnas. Poes leidus sojavorste ja taimseid juuste ning see tegi algajale veganile asja kergeks. Aga Eestisse naastes oli valik pea olematu. Kuni ühel päeval läks Hanna veganite õhtusöögile, kus pakuti ahjukartulit tomatikastme ja falafeliga, mis maitses ootamatult hästi. “Läksin koju ja ütlesin elukaaslasele, et kui veganitoit nii hea on, siis ei näe ma probleemi seda iga päev süüa.” Ja nii hakkasidki mõlemad veganiteks. Nüüdseks on Eestiski juba lihtne veganina toime tulla.

Hanna pere pole siiani mõistnud, miks ta vegan on. “Pereliikmed muretsevad su tervise pärast ja võivad solvuda, et sa nende toitu ei söö. Nemad on su kasvatanud lihasööjaks. Eks ma neid natuke ümber veennud olen.” Nii püüab Hanna perele jõudumööda näidata, et taimetoit polegi midagi väga vesist, pakkudes neile näiteks veganite jõululõunat.

Loomsete toodete vältimine tähendab Hannale laiemat korporatiivse mõttelaadi vastast filosoofiat. Nahkriideid ei osta ta isegi second-handist. “Eeldatakse, et nahktoode on kvaliteetne. Seetõttu mõistan kiusatust osta nahast püksirihm. Aga minu jaoks pole vahet. Loom on surnud ja keegi teenib selle pealt, antud juhul second-hand. Ka kosmeetika kohta tuleb guugeldada, kas firma katsetab loomade peal.”

Hannale on ülioluline, et lähedased jagaksid samu põhimõtteid. Nii ei kujuta ta ette kooselu mitteveganiga: “Kujutaksin seda ette taimetoitlasega, kes tahab veganiks hakata. Võiksin temaga selle protsessi läbi teha ja teda toetada. Aga nii ma mõelda ei suudaks, et muidu on igas mõttes tore inimene, las siis kurnab loomi ja toetab munatööstust.”

Mitte põhimõtted, vaid väärtused

Nii tantsija Joel Kotsjuba kui ka sotsiaaltöö ekspert Viktoria Kotsjuba jõudsid varases murdeeas järelduseni, et seks kuulub abiellu ning elus tuleb jagada end vaid ühe inimesega. Enne abiellumist jõudsid noored koos olla neli aastat. “Abielu on mõeldud kestma elu lõpuni nii heas kui halvas,” ütleb Joel. “Tahtsin end hoida neiule, kellega abiellun. Ma ei tahtnud seda osa oma elust laiali pilduda.” Viktoria lisab: “Tegin oma otsuse 13aastaselt. Ja mitte seepärast, et liigun kristlikus seltskonnas, vaid ma tahtsin seda. Usun südamest, et Jumal on armastav, ja kui ta palub mul midagi teha, siis on see mulle parim. Armastasime Joeliga teineteist ja tahtsime koos olla. Oodata oli kohati väga raske, kuid tegime seda, sest usume, et see oli Jumala soov meile.”

Joel ütleb, et tema jaoks polnud tegemist niivõrd range reegliga, millesse end vägisi suruda, kuivõrd väärtusega. “Minu elu põhimõte oli, et ma ei tahtnud suhetega mängida, ning õige suhe tuleb viia abieluni.” Viktoria täiendab: “Seks pole ainult füüsiline kingitus, vaid sellega käib kaasas vaimne ja hingeline jagamine. Mida rohkem me end jagame, seda rohkem endast ära anname.”

Mõlemad leiavad, et ootamine tasus ära, kusjuures Viktoria lisab tasakaalukalt: “Kristlased kipuvad uskuma, et kui ootad seksuaalsuhetega abieluni, siis ongi kõik täiuslik ja kõik unistused täituvad. Ja see lähedus ongi väga eriline. Samas tuleb kõige nimel tööd teha, tegemist on kommunikatsiooniga. Nii pidime ka meie teineteist tundma õppima. Ja õpime veel praegugi.”

Kuigi Joelil ja Viktorial valitses kõnealuses küsimuses teineteisemõistmine, ei kohta sellist hoiakut tihti, isegi mitte kõigi kristlaste seas. “Me ju teame, et enda hoidmine on Jumala tahe, ometi ei tundnud ma nooremana kuigi palju meietaolisi,” tunnistab Viktoria. Vägisi jääb mulje, et noorte hulgas on sotsiaalne surve järgida hedonistlikke väärtusi. Eriti karm tundub asi olevat noorukitega – et mis sul viga on? Kas ei suuda ühtegi naist ära rääkida?

Ka Joel meenutab murelikke sõpru, kes ähvardasid teda vanapoisiks jäämise ohuga, kui ta kohe midagi ette ei võta. “Ikka näidati, et vaata seda või toda tüdrukut, kas pole kena. Aga endale tuleb kindlaks jääda. Enne Viktoriat polnudki mul ühtki tõsist suhet. Mõni aasta varem jõudsin mõelda, kas tõesti on nii hapu lugu, et ma ei leiagi oma ellu õiget inimest. Aga siin ongi mu sõnum teistele – ega ta tulemata jää. Kusjuures ootamisega valmistume ühtlasi eelseisvaks suhteks.”

Ka Viktoria sõprade hulgas leidus neid, kes hirmutasid teda eesootava vanatüdrukupõlvega ning küsisid, miks ta ühelegi noormehele võimalust ei anna. “Väga tihti küsiti, miks ma olen nii karm. Nii et mina tundsin küll sotsiaalset survet, kuigi mul oli täiega lahe elu. Ma nautisin kõike, mida tegin. Mul olid omad eesmärgid, nii et kui keegi isegi midagi ütles, ei heidutanud see mind eriti. Raskem oli siis, kui lähedased hakkasid märkusi tegema. Siis ma tõesti korra mõtlesin, et äkki peaks lõdvemalt võtma. Aga ka siis tundsin, et oma südames ma ei taha seda, ei ole veel valmis. Niisiis polnud see mingi reegel, et pean end hoidma. Ma lihtsalt tahtsin seda.”

Ebausust põhimõtteks

Põhimõttelisust peetakse meie ühiskonnas ratsionaalseks omaduseks. Ometi esitan endale sageli küsimuse, kas mu enda põhimõtted on seda. Ja kas need räägivad ikka põhimõttekindlusest? Ma sorteerin prügi, ei söö liha ega löö oma last. Mulle meeldiks mõelda, et selle taga on eetilised kaalutlused. Samas on lihtne loobuda lihast, kui see eriti ei maitsegi, või mitte vaadata pornot, kui visuaalne meedium ei eruta. Ja prügi sorteerimise kohta kahtlustan siiani, et mind kannustab pigem postapokalüptiline hirm, mille juured on lapsepõlves, kui naabripoiss jutustas, et ühel hetkel on maailmas prügi nii palju, et see ulatub kosmosesse.

Paari aasta eest andis mu disainerist õde Jaana Davidjants välja omatehtud ajakirja, kuhu kogus kokku sõprade uskumused, mida nad päevast päeva järgivad. Eks ole needki omamoodi põhimõtted. Tõsi, paljud semudest ei tahtnud alul tunnistada, et nende elu dikteerib ebausk – miskipärast tundus see neile häbiasi –, ent lõpuks ujus pinnale kõikvõimalikke veidrusi. Iseasi, kui õiglane on nimetada inimeste uskumusi veidrusteks. “Tänapäeva maailmas tuleb meil toime tulla segadusseajavalt paljude valikutega, niisiis loomegi endale alternatiivseid otsustamise viise,” ütleb Jaana.

Ajakirja mõte tuli Jaanal tema enda uskumustest: “Mõtlen alati, kui kõnnin mööda maas vedelevast sendist, et peaksin selle üles tõstma, sest kes senti ei korja, see rikkaks ei saa. Ometi ma seda ei tee, sest maas vedelev raha on räpane. Selle asemel tunnen korraks alateadlikku süütunnet. Ja niimoodi iga kord, kui sendist möödun! Hakkasingi mõtlema, et oleks huvitav teada, kui paljudel meist on seesugused hirmud ja uskumused. Selgus, et paljudel.”

Ja nii leidiski Jaana oma sõprade elust terve portsu naljakaid põhimõtteid. “Vilistan alati, kui kõnnin mööda lennukitreppi, “Star Warsi” tunnusmeloodiat,” tunnistab Peter. “Olen seda teinud 14. eluaastast saati ja nüüd olen ma üle neljakümne. Alul oli see vaid vaikne vile, aga mida aeg edasi, seda kõvemini sundisin end vilistama, isegi kui seisin pikas järjekorras – vastupidi teha tundus halb enne. Enamasti ma isegi ei märka seda või kui, siis ainult kaasreisijate reaktsiooni järgi. Mõned ei tunne meloodiat ära või mõtlevad lihtsalt, et ma ei käitu eakohaselt. Ainult ükskord oli reisijate hulgas teine “Star Warsi” fänn, kes hakkas kaasa vilistama.”

Sõber Kristina löövat aga iga kord tee ääres lammast nähes nipsu ja pomisevat nina alla “raha-raha-raha”, muidu usub ta end vaestemajas lõpetavat. Minu ema Inge mäletamist mööda teadsid kooli ajal kõik tüdrukud, et enne eksamit ei tohi juukseid pesta – vastasel juhul on oodata halba hinnet. Ning neiu Aili teadis lapsena, et emaga hüvasti jättes peab viimane sõna lõppema a-tähega. “Võib-olla oli see nii seepärast, et mu oma nimi algab a-tähega ja niimoodi tundus mulle, et ring saab täis. Õnneks polnud seda raske saavutada, sest kõnelesime vene keeles. Piisas vaid, kui ütlesin poka või da.”

Kui püüdsin kirjandusklassikast meenutada põhimõttekindlaid naisi, ei meenunud mulle esimese hooga neid kuigi palju ning mu endagi lemmikkangelasi Doris Lessingu ja Erica Jongi romaanidest iseloomustab pigem teatav heitlikkus. Küll aga on kirjanike endi hulgas võimsaid daame leidunud.

Näiteks vihkas poetess Anna Ahmatova elu lõpuni bolševikke ja kommuniste, olgugi et see tema elu just ei lihtsustanud. Ajalukku piiludes leiab aga ühe sfääri, kus naised on ilmutanud erakordset põhimõttekindlust, ja see on usk. Siinkohal ei pea ma silmas otsest jumalale pühendumist, vaid jumalast tuge otsides vägitegude kordasaatmist. Ema Teresa on siin tüüpilisim näide. Ometi polnud ta ainus. Ja miks otsida näiteid üldse kaugelt maailmast? Siinsamas Haapsalus kasvas üles baltisakslanna Hedvig Büll, kes sõitis Punase Ristiga 1915. aasta paiku Süüriasse ja päästis Osmanite impeeriumis toimunud genotsiidi ohvritest armeenia orbe, rajades neile lastekodusid.

Lugu ilmus 2014. aasta septembrikuu Annes & Stiilis.