Nik Shuliahin / Unsplash
Mul on teile üks küsimus: kes on väsinud püüdmast olla ideaalne? Kui me püüame olla ideaalsed, siis me anname endale võimaluse läbi kukkuda, sest ideaalset kui sellist pole olemas. Seega võime selle juba eos maha matta.

Räägin teile loo oma üsnagi konarlikust ja mitmekülgsest minevikust, mida ma selle käigus õppisin ja millist väärtust ma saan üle maailma teisega jagada, tegi motivatsioonikõneleja William Koval võimalikkusefestivalil "Vali Ennast" sissejuhatuse.

Ma alustan oma teekonda sealt, kui ma olin 13-aastane. Mu vanemad otsustasid lahku minna. See oli üsnagi raske aeg meie pere jaoks. Minu noorem vend kolis mu isaga ja mina jäin oma kalli emaga. Tol ajal ma ei pidanud teda oma kalliks emaks. Me ei saanud absoluutselt omavahel läbi, olime kogu aeg teineteise kõri kallal. Ma ei mõistnud, kui raske on ühel naisterahval kasvatada minusugust noormeest, olla talle nii ema kui ka isa eest. Nüüd tagantjärele saan sellest aru ja olen väga tänulik selle eest, mida ta minu heaks tegi.

Me kolisime emaga Tallinnasse, rajooni, mida ma väga kartsin. Kartsin seepärast, mida nägin politseisaadetes: kogu aeg tapmised, kaklused ja mõtlesin, et mina küll siia ei jää. Võtsin oma asjad ja läksin esimese bussiga tagasi Viljandisse.

Ma hakkasingi elama sõprade juures, magasin keldrites, trepikodades ja tundsin kogu aeg sellist tühjust, kurbust, viha. Ma isegi ei teadnud, kelle peale ma vihane olen. Arvatavasti ema peale. Ma võtsin enda teadmata ohvrirolli. Ma ei julgenud võtta vastutust, sest mitte keegi polnud mulle õpetanud, et tuleks võtta vastutus ja oma hädades teisi mitte süüdistada.

Minu päev koosnes joomistest ja pidutsemistest. Tundub lõbus? Mitte ühtegi sekundit, tundi, nädalat, kuud, aastat ei plaaninud ma midagi. Ma lihtsalt kulgesin ja reageerisin elule, mis on üsna valulik viis elada. Ma ei teadnud absoluutselt, mida ma elult tahan. Kuid mingi ime läbi suutsin lõpetada põhikooli. See oli mulle üllatus.

Mulle väga meeldis noorena kaitseliidus ja seetõttu tahtsin saada elukutseliseks sõjaväelaseks. Distsipliin, relvad, kord, ettearvamatus, mis tekib, see mehine keskkond, see on täpselt mulle, ma ei näinud ühtegi muud väljapääsu. Kui ma sellesse keskkonda ei pääse, siis ma ei tea, mis minust saab. Mind ei võetud sõjaväkke, sest minu karistusregister oli selleks ajaks juba liiga pikk. Ma olin nii solvunud, süüdistasin riiki, et tolad võtavad vägisi sõjaväkke ainult neid, kes sinna minna ei taha, jõuga kakuvad koolipingist ära. Mina olen valmis surema nende pärast, aga nemad tahavad ainult prillidega inimesi.

Elasin selle pettumuse kuidagi üle. Järgmisena mõtlesin, et lähen vanema venna juurde Ameerikasse. Uus keskkond, uued sõbrad, uued tuttavad, uued tegevused, kõik hakkab algusest peale, uus mina. Ma ei saanud viisat. Ma olin nii solvunud kogu selle krempli peale. Mõtlesin, et nüüd hakkab see trall pihta.

Hakkasin kolima linnast linna, kohast kohta, riigist riiki. Käisin läbi omasugustega, kellele meeldis ka pidu panna, kes ei planeerinud mitte midagi, kellel puudusid igasugused väljavaated elule. Ma sättisin ennast sellistesse keskkondadesse. Enne kui ma 20 sain, oli mind arreteeritud juba üle 20 korra ja ka kohtulikult karistatud. Ma ei uskunud, et näen kunagi 25. sünnipäeva, sest olin traumapunktides nii palju aega veetnud, et mulle anti isegi kliendikaart. Öeldi, et ma käin seal liiga tihti ja kaardiga tuleb soodsam. Olin igasugustes õnnetustes. Kui palju luumurde mul on olnud, kui palju autoavariisid, kakluseid, igasuguseid asju.

Mingi ime läbi ma siiski elasin 25-aastaseks, uskuge või mitte. Kohtasin oma tütre ema, me armusime. Kõik oli nii ilus, nagu ikka on alguses. Minust sai parem inimene, minu elu unistus oli saada laps. Ma mõtlesin, et kui ma saan lapse, siis mul on põhjus elamiseks ja siis ma tahan olla parem inimene. Ma sain, mida ma tahtsin. Mu tolleaegne naine jäigi rasedaks.

Siis ma mõtlesin, et on aeg end kokku võtta, enam pole aeg passida, nüüd tuleb hakata tegutsema. Lõin endale kohe firma, hakkasin kätt proovima ehituse ja metsa peal, aga teate ikka, kuidas need asjad Eestis käivad: ei anta sulle raha. Siis oli päris keeruline, mul tekkisid võlad ja ma läksin nii-öelda petturite pankrotti. Mõtlesin, et pean mingi muu mooduse leidma, kuidas oma perele raha teenida. Ma nii kartsin, et ma ei saa hakkama, et ma põrun nii mehe, kaasa kui ka isana.

Ma olin sunnitud vastu võtma otsuseid, mille üle ma pole uhke. Pidin murdma kunagi eeluurimisvanglas antud lubadust, et ma ei tee mitte kunagi enam midagi sellist, mis seab ohtu minu elu või vabaduse. Mind hakkas juhtima hirm. See ei tõota kunagi head, päriselt. Kuna ma hakkasin hirmupõhiseid otsuseid tegema, sain ma kõik asjad, mida tahtsin, aga see tuli oma hinnaga. Ma sain endale kodu, pere, uhke auto, natuke võimu oma rajoonis. Väljastpoolt tundus, et kõik peaks nagu olemas olema. Sisimas ma olin tegelikult täielikult varemes, ärevuses, mul olid paanikahood, depressioon.

Mul tekkisid siis lisaks kõigele muule narkootikumid, mis muutusid igapäevaseks. Tol hetkel need tundusid päris lahedad ja mulle meeldis, aga need olid head selle jaoks, et lämmatada see tühi tunne, mis minu sees karjus, see sisemine hääl. Mul oli see vaja lihtsalt kuidagi ära summutada. Ma muutusin endale nii võõraks, ei olnud absoluutselt see, kes ma tegelikult tahtsin olla. Mitte need asjad, mida me elus taga ajame, ei tee meid õnnelikuks, vaid see, kelleks me muutume selle käigus, kui me neid asju taga ajame. Mulle jõudis see väga isiklikult kohale, ma nägin, kelleks ma muutusin ja ma ei tahtnud see enam olla.

Ma hakkasin järjest kaotama kõike, mida olin saavutanud: ma jäin perest ilma, jäin ilma kodust, autost. Reputatsioonist olid ka ainult varemed alles. Ma elasin ühes majas. See oli suur maja, aga ma rentisin ainult ühte tuba sealt. Ma olin seal üksi olnud viis päeva järjest, söömata, laksu all, magamata, kui hakkasin rinnus valu tundma. Käsi hakkas tuimaks muutuma ja mõtlesin, et nüüd ongi kõik: kõik, mida ma olen tahtnud elus teha, lõppeb sel päeval.

Mul tekkis hirm, ma ei tahtnud, et see lõppeks. Kutsusin ühe tuttava seltsi, sest ma ei tahtnud, et minu laip paari nädala pärast haisvana sealt toast leitaks. See ei tee kellegi tuju heaks.

Siis see juhtuski. See, kes ma olin olnud sinnamaani, sel päeval see inimene suri, et ellu saaks ärgata keegi teine, keegi, kes julgeb olla keegi teine, kes julgeb olla uudishimulik, keda huvitavad näiteks psühholoogia, eneseareng, teadus, spirituaalsus, kõik see, mis tundus mulle enne tabu ja rumalus. Nägin selgelt, et mitte ainult keskkond ei mõjuta mind, vaid ka mina mõjutan keskkonda. Tuttavad ja sõbrad, kellega ma tol ajal suhtlesin, võtsid minust eeskuju, ma tõmbasin neid halvale teele, kui ma aga hakkasin ennast rohkem armastama, mõjutasin ka teisi inimesi seda tegema.

Endast tuleb hakata lugu pidama. Väljast vastuste otsimine on jama. Kõige tähtsam õppetund oli see, et ma pidin hakkama veetma aega omaette, segajateta. Lülitasin välja telefoni, teleka. Kõige lihtsam oli seda teha metsas teha, sest puu ei ütle mulle, kui palju ma pean teenima või milline kaaslane mul peab olema, millist muusikat ma pean kuulama. Loodus ei pane mingit survet peale, ei anna hinnanguid.

Hinnangute andmine on paha. Kui ma hakkan teisi hindama, siis teen alateadlikult seda ka endale. Kui ma hakkan teiste inimeste üle kohut mõistma, siis kelle üle ma tegelikult kohut mõistan? Kui hakkan teisi enda hädades süüdistama, teen endast ohvri, siis kellele ma tegelikult liiga teen? Ma teen ainult iseendale sellega halba. Ainult mina saan oma ellu kahju tuua.

Ma õppisin andestama neile, kelle peale olin vimma pidanud ja ma õppisin andestama ka iseendale, sest keegi pole ideaalne. Arvatakse, et teistele on lihtsam andestada kui endale. Mõnes mõttes võib-olla ongi, sest need hääled, mis mul kogu aeg peas olid - "Sa pole piisav! Sa pole väärt! Sa oled saamatu, mõttetu, kasimatu!" -, jäid, ükskõik kui palju ma ka ei püüdnud endale andestada. Ma mitte kordagi ei kuulnud neid. Lihtsalt tundsin tühja tunnet, valu, kurbust, viha, aga ma ei olnud kindel, mis seda põhjustab.

Niipea kui ma hakkasin tegelema mediteerimisega, eemaldasin ma end nendest mõtetest. Ma hakkasin jälgima ainult enda mõtteid. Ma hakkasin tundma neid tundeid, mida need mõtted mulle tekitavad. Siis ma sain aru, mis rämps mul seal toimub. Ma ei olnud siis enam üldse üllatunud, miks ma end nii halvasti tunnen. Ma ei rääkinud mitte kunagi kellegi teisega nii kohutavalt kui endaga. Seda teab enamik inimesi.

Kui ma oma klientidega suhtlen, siis ma üritangi neile esimese asjana selgeks teha, et sa pole sinu mõtted. Me peame alustuseks teada saama, mis mõtted sul üldse peas käivad, mis sulle seda emotsiooni tekitavad. Kui need on tuvastatud, siis saame selle loo ära muuta, mida me enda kohta räägime: "Ma olen mõttetu, sest..." Nagu tänagi: ma pelgasin siia lavale tulla, rääkisin endale lugu, et äkki ma ei saa hakkama, äkki hakatakse minu üle naerma. Siis ma mõtlesin, et las naeravad, ongi mul pinget vähem.

Järgmine õppetund: ärme võta elu liiga tõsiselt! Miks? See võib kõlada masendavalt, aga ma mõtlen sellele tihti ja see annab mulle väga suurt motivatsiooni hommikuti ärgata: ole rõõmus, sest sa sured ära ühel päeval. Surm ei ole kohutav asi. Me arvame, et teised inimesed surevad, aga minuga see juhtuda ei saa ju. Kogume hästi palju raha, asju ja siis me elame igavesti. Ei ela. See kogemus meie inimkehas saab ükskord läbi ja seda on vaja teadvustada. Ei tohiks tunda hirmu, vaid tänutunnet, et me saame seda kõike kogeda. Mitte ainult õnne, rõõmu - kõike tuleb kogeda. Variatsioone on elus vaja. See on loomulik, see käib asja juurde.

Mõni inimene on õnnetu ainult sellepärast, et ta tahab olla õnnelik. Ta ei taha midagi muud. Ma olen ise samasugune. Tahtsin samamoodi ainult hästi end tunda, et ma jumala eest mitte kunagi ei tunneks seda frustratsiooni, mis hakkab elus edasi aitama, mis mind tõukab sealt mugavustsoonist välja. See mugavustsoon ei ole kõige õigem koht. Kui sa tahad teada, mis sinus peidus on, siis astu välja mugavustsoonist. Ainult siis me teame, milleks me võimelised oleme.

Kõige huvitavam, et see on sõltuvusttekitav. Sa astud mugavusstsoonist välja, laiened identiteedina, ego suureneb, sinu mina-pilt kasvab. See, mida sa pidasid enne võimatuks, sai äkki võimalikuks. Ma toon jällegi enda näiteks. Ma pole mitte kunagi sellise publiku ees rääkinud! See arendab mind inimesena. Seda saab igaüks teha. Ma ei suutnud isegi kolme inimese ees rääkida. Mul hakkas higi jooksma, see tundus liiga julm. Pikk maa on tuldud. Kui mina suutsin seda teha, see trepikojas magav poiss suutis end siia sõdida, siis suudab igaüks teist midagi korda saata.

Ma tahaks otsad kokku tõmmata kõige tänuväärsema õppetunniga, mis ma elus olen saanud. Tänutundega, et me saame seda elu kogeda, me saame igat sekundit siin kogeda. Me võtame seda liiga iseenesestmõistetavalt, seda teadvust, mis meile on antud. Tänutunne tapab hirmu, viha, kurbuse! Sul ei ole võimalik kellegi peale vihane olla, kui sa oled samal ajal talle tänulik. Proovige.

William Koval
Erakogu

William Kovali seitse sammu, kuidas raskest eluhetkest välja tulla:

1. Kõik meie kannatused tulevad sellest, et me ei suuda leppida, kuidas asjad tegelikult on, vaid mõtleme sellele, kuidas need peaks olema. Niipea kui alistume tegelikule reaalsusele, kuidas asjad on, mitte ei suru oma reaalsust peale, hakkab kergem!

2. Mitte olukord ei valmista meile raskusi, vaid alati tähendus, mille anname sellele kas teadlikult või alateadlikult. Kõik on elus neutraalne. Vaid meie mõtted teevad need olukorrad raskeks. Anname teadlikult teise tähenduse ja saame teise enesetunde vastu.

3. Tunne, olukord, emotsioon, päev, öö, elu - kõik on ajutine ja mööduv. Lisaks 1000% vankumatu usk, et kõik saab korda, mis ka poleks.

4. Alati saab hullem olla! Kui murrad küüne, siis see pole enam probleem, kui jääd tööst ilma. See pole enam probleem, kui maja põleb maha. See on naljamäng, kui sul vähk avastatakse. See pole enam mure, kui su lapsel vähk avastatakse jne.

5. Keskendume sellele, mis meil on igas olukorras, mitte mida pole! Mida tahame, mitte mida ei taha. Mis on hästi, mitte halvasti. Kõik, millele me keskendume, hakkab arenema, nii probleem kui ka lahendus.

6. Ärme võtame ennast ja elu liiga tõsiselt, vaid kui filmi, kus tahamegi, et oleks draamat, õudust, seiklusi, komöödiat ja põnevust.

7. Tänutunne tapab hirmu, viha, kurbuse, häbi, süü ja kõik muu, mida me ei taha tunda. Seega oleme tänulikud iga hetke üle ja see film lõppeb hästi.