Suvepäev Tartus. Terves linnas pole vist akent, mis ei oleks avatud, ega inimest, kes püsiks toas. Lämbe leitsak, mis vaheldub jahutava tuulega, lausa kutsub kõike muud unustama ja hetkes olema. Nagu kümned teised, otsin ka mina ujumisriideid, et minna leegitsevat kuumust mõnes linnalähedases järves taltsutama. Seni, kuni keskendumise katkestab telefonihelin.


„Ma ei julge koju minna,” ütleb hääl toru teises otsas.

„Mis mõttes sa ei julge koju minna? Kus sa oled?” küsin sõbrale segaduses vastates.

„Kaubamaja juures. Siin on nii palju inimesi, ma ei julge nende vahele minna… Nii halb on olla. Ma suren vist ära — süda peksab kohe rinnust välja.”

See oli esimene kord, kui puutusin kokku ärevushäirega. Kaudne, kõhe kogemus. Aastaid hiljem tundsin seda omal nahal. Tundma on õige sõna, sest ärevus mässib endasse nii keha kui ka vaimu. Sul on füüsiliselt halb olla.