Pime Harry on oma saatusest suurem

Kolmeaastasena pimedusemaailma lävele astunud ja praeguseks massöörina tuntust kogunud Harry Kare (37) usub, et tema pimedus on eelmiste elude karmavõlg.

Kui inimese elus toimub õnnetus, mis aheldab ta ratastooli või haigevoodisse, võtab kuulmise või nägemise, hakkab ta otsima vastust küsimusele, miks see pidi just temaga juhtuma.
“Ma pole sellele mitte ainult mõelnud, vaid ka sellega tegelenud ja arvan, et minuga juhtunu on kõrgemalt poolt ette määratud ehk eelmise elu tegude tagajärg. Kukkumine lapsepõlves viis glaukoomini, mis nõrgestas nägemist ja oli silmatraumade põhjus,” selgitab Harry.

Ülitundlikes sõrmedes on pimeda tugevus

Ega Harryle meeldi endast eriti rääkida. Kui nägijad ja enam-vähem terved inimesed kipuvad kergekäeliselt oma rasket elu ja ebaõiglast saatust kurtma, siis Harry on pimedusega leppinud. “Sõltub ju sellest, kuidas asju võtad. Mõni ainult virisebki. Ma olin liiga väike, et mäletada oma emotsioone, kui oli kindel, et minu silmanägemine kaob,” ütleb Harry. Samas pole ta oma hädas kunagi süüdistanud saatust, vaid püüdnud mõista, miks just tema sellise elukäigu osaliseks sai.
Väikesed poisid unistavad tavaliselt ikka auto juhtimisest, lenduriametist või muust uhkest elukutsest. Harryl täiskasvanuks saades palju valikuid ei olnud – istuda tööta kodus või õppida harjatööliseks. “80ndatel olid internaatkooli elus keerulised õpitingimused, ühes toas elas 16 poissi. Seega läksin 15aastasena Tartus tööle pimedate ettevõttesse Epitar ja samaaegselt käisin kaugõppekeskkoolis,” meenutab Harry. “Mulle harjade tegemine ei istunud. Norm oli valmistada 25–30 harja päevas, sain vaevalt kümnega hakkama. Nõnda läksin tööle ettevõtte metallitsehhi, kus valmistasin linttraktori ja Kamaz-autode filtreid. Töökojas valitsenud müra oli tundlikele kõrvadele valus ja mõistsin, et harjavalmistaja ja metallitöö pole minu jaoks.”
Ema oli see, kes soovitas 90. aastate alguses pojal massööriks õppida. “Pimedatel on vähe võimalusi teha loomingulist tööd,” nendib Harry. “Jaapani kultuuris, kus eeldatakse, et igal inimesel on oma funktsioon, on massaaž jäetud pimedatele,” lisab ta.
Ega asjata öelda, et kui inimesel puudub üks meel, kompenseeritakse seda teistega. Eestis on massööriamet üks väheseid, kus pimedad võivad nägijatega võrdsed olla ja enamasti on neist paremadki.

Oma raha eest õpid südamega

Eestis töötab 50 nägemispuudega massööri, neist paarkümmend Tallinnas. Viljandi Tervisekeskuses ja ka Tallinnas Pimedate Ühingus töötav Harry Kare on kahtlemata üks tuntumaid, kes pälvis 1998 aasta massööri tiitli. Aasta massööri tunnistus viitab saaja silmapaistvale oskusele, käitumisele, suhtumisele seoses massööri ametialaga või Eesti Massööride Ühingu tegevusega.
Paljudele nõrgaltnägijaile ja pimedatele on massaaži õppimine olnud iseseisva töötamise alustamiseks pea ainus võimalus. Võrreldes toonasega, kui Harry hakkas enda massööriks koolitamise võimalust otsima, on praegu nägemispuudeliste valik tunduvalt lihtsam. Erialast on saanud nägemispuudega inimestele populaarne amet ja siin on oma roll Harryl, kes õppis Eestis esimese pimedana massööriks.
“1993. aastal oleks mul olnud võimalik minna õppima massööriks Espoo lähedale Soome nägemispuudeliste ametikooli Arla Instituuti. Hakkasin õppima soome keeltki, kuid instituudis nõuti garantiikirja, et pärast koolitust oleks tagatud mulle töökoht Eestis. Paraku polnud ükski haigla valmis pimemassööri tööle võtma,” meenutab ta.
Nii ei jäänud muud üle, kui otsida Eestis kool, kus oleks meditsiinihariduseta ja veelgi enam, nägemispuudega inimestel võimalik saada vastavat koolitust. Selleks osutus Tallinnas juuksurite-kosmeetikute erakool.

“Koolis tuli käia äripäeviti pool aastat, sel ajal elasin Tallinnas sõbra juures, kelle kutsusin ka kursusele kaasa. Nii olime esimesed pimemassöörid Eestis. Kursuse jaoks võtsin 3000 krooni laenu, mis ajendas pärast koolitust kiiresti tööd leidma.”
Hariduse teemadel rääkides lisab Harry, et ei poolda tasuta kõrgharidust ja kutsehariduski võiks olla mingil määral tasuline. Vastasel juhul ei oska inimene õpitavat haridust väärtustada ega hinnata. Sellepärast taunib ta ka tööhõiveameti kaudu pakutud tasuta massöörikoolitusi inimestele, kellel pole annet ja hinges sügavat soovi massöörina töötada.
Praeguseks on Harry kutselise massöörina töötanud 15 aastat. 1998. aastal toimus koostöös Soome Nägemispuudeliste Keskliiduga esimene organiseeritud massaaži algkursus nägemispuudega inimestele. Projekti lõppedes otsustasid väljaõppe saanud massöörid 1999. aasta veebruaris luua MTÜ Eesti Pimemassaaži Klubi, millest mõni aasta hiljem sai MTÜ Eesti Pimemassööride Ühing, mille juhatuses on praegu ka Harry. Harry seisab saatusekaaslaste huvide eest, et parandada pimedate tööhõivet massööri elukutse abil ja tõsta täienduskursustega massaaži taset. Tal on aega osaleda igapäevase töö kõrvalt veel Viljandi Pimedate Ühingu juhatuses ning Eesti juht- ja abikoerte kooli nõukogus.
“Juht- ja abikoerte koolitusse sattusin tänu asjaolule, et alustasin tööd 30 kilomeetrit kodust eemal ja igal hommikul tuli rongiga tööle sõita. Kuna ma valge kepiga ei liikunud, muretsesin juhtkoera, kes oli mulle ühtlasi väga hea sõber. Juhtkoerte koolituse koosolekutel võtsin sõna, nii valiti mind ka nõukogusse. Mul on ikka kõik asjad elus tulnud mingite seoste tõttu,” märgib mees. 

Suupillist lõõtsani

Kui nägijale massöörile ütleb palju inimese kehahoid, naha värvus, siis pimemassööri silmadeks on tema käed. Inimese keha räägib tema eluviisist, iseloomust, haigustest. Esimese teabe saab pimemassöör tulijast juba hääletooni abil ukselävel. Ka räägib pimemassöörile kliendi meeleseisundist tema lõhn – Harry teab, et rahulik ja stressis inimene lõhnavad erinevalt. Tavamassöör vaevalt sellist peent vahet märkab.
“Mulle meeldib end täiendada erinevates massaaživaldkondades. Eriti meeldivad idamaised tehnikad. Kuna teen kaheksat erinevat massaažiliiki, siis naudin vaheldust,” ütleb ta.
On inimesi, kes ei suuda end massaažilaual lõdvestada ehk avada. Harry tunnistab, et on sedagi juhtunud, kus kliendi energia tema omaga ei sobi. Seepärast soovitab ta inimestel käia paari-kolme erineva massööri juures ja leida enda jaoks  parim. Hoiduda tuleks aga massööridest, kellel endal tervisega suuri probleeme ja kes pole vaimselt tasakaalus. Seda viimast kogeb ilmselt juba esimese seansi ajal, sest enamasti hakkavad klient ja massöör alati millestki rääkima.

Kiire elutempo tekitab stressi, mis põhjustab omakorda füüsilisi haigusi. Harry peab seetõttu  oluliseks, et inimesel oleks kindlasti peale huvipakkuva töö ka mingi loominguline huviala. “Veel viis aastat tagasi arvasin, et elevant on mulle kõrva peale astunud ja muusika mängimine pole minu jaoks,” paljastab ta ühe oma salakirgedest.  “Ühel Soome-reisil pakuti võimalust õppida veidi muusikat. Nüüdseks olen õppinud väheke akordionit mängima ning paar aastat tagasi sattusin suupilli juurde. Eriti hea meel on mul, et Untsakate esilõõtsamees Margus Põldsepp võttis mind enda õpilaseks,” ütleb Harry selge uhkustundega hääles. “Õhtul pärast tööd lõõgastun väga hästi just pilli kätte võttes, see on puhkus oma vaimule. Mulle meeldib ka lugeda ehk kuulata raamatuid, eriti esoteerika valdkonnast,” lisab mees, kellega rääkides unustad mingil hetkel ära, et ta tegelikult ei näe.
Täisväärtuslikku elu elab mees ka oma kodus – tal on naine ja väike poeg. “Kindlasti on mulle mu pere väga tähtis ja kallis. Eks saan neid oma toimetamisi vaid tänu pere toetusele toimetada. Puudega inimesed sageli masenduvad, muutuvad torisejaks ning teevad nõnda oma pereliikmete elu veelgi raskemaks, ometi nad ju toetavad ja aitavad. Sellepärast on väga oluline eriti puudega inimestel leida endale lähedaste tugi ja loominguline hobi, et väljendada ennast ja nõnda leida sisemine rahulolu,” soovitab Harry.