Fotod: Brigitta Davidjants, Birgit Pajust O'HarePhoto / Alamy Stock Photo
Liibanon ja selle pealinn Beirut on mu radaril olnud aastaid. Lausa sellisel määral, et enne sinna sõitmist oli mul tunne, nagu oleksin kohapeal juba ära käinud.

Nõnda sõitsingi Beirutisse, kaasas hulk tõdesid selle linna ja riigi kohta. Ma teadsin, et tege­mist on Lähis-Ida kultuuri­keskuse, kosmopoliitse ja kont­rastidest tulvil linnaga. Et see on kõvasti vabameelsem kui teised Lähis-Ida maad. Et Liibanoni aladel asus antiikajal Foiniikia riik ning siiani on seal säilinud kunagiste meresõitjate vaim – seikluslik ja uljas.

Teadsin ka, et Liibanonis elab koos loendamatute usu­tunnistuste esindajaid, krist­lased ja moslemid läbisegi, aga ka koptid ja väidetavalt isegi üksikud juudid.

Minu uudishimu Liibanoni kultuuri vastu tärkas tänu isik­likele kontaktidele. Umbes 15 aasta eest hängisime vane­ma õe Kristiinaga Armee­nias Jere­vanis filmifestivalil Golden Apricot. Temal linastus Kuldsel Aprikoosil film, mina olin kaasas filmis osalejana.