Ma tõepoolest imetlen inimesi, kel “pole halba ilma, vaid valed riided” (kahtlustan, et selle lause autor elab Tais) või kes midagi kaotades võluvalt tõdevad: “Ju ma saan eksisteerida ka ilma selleta” (kohe kindlasti ei ole nad ilma jäänud telefonist, kuhu on kogutud kümne aasta kontaktid). Või kelle jaoks mõte “Et see juhtus, oli järelikult millekski hea” on sama loomulik nagu hommikune hambapesu.

Aeg antud õitseda ja rõõmustada, aeg antud kurvastada ja hädaldada. Vaat nii mõtlen. Ent kui selle viimase osakaalu on võimalik vähendada ja maailm sellest mõnusamaks paigaks muutub, on hea põhjus haarata riiulilt selle loo peakangelane – eneseabiõpik.