Elis Svistunova illustratsioon
Uurisime eri vanuses Eesti naistelt, kas nende elus on midagi, millest nad pole isegi oma parimale sõbrannale rääkinud – ja miks.

Tegin aborti

“Mu sõbrad ja lähedased on leppinud sellega, et ma lapsi ei taha. Olen alati öelnud, et kui ma kaitsevahenditest hoolimata rasedaks jääksin, teeksin aborti. Keegi seda muidugi ei uskunud, arvasid, et ma ikkagi leebun, kui “uut elu tärkamas” kogen. 36aastasena see kahjuks siiski juhtus, et jäin rasedaks. Tegin aborti. Sõbrannadele ei saanud öelda – neist kahe kogu maailm olid nende lapsed, kolmanda sõbranna kogu maailm oli viljatusravi ja kõike ületav soov lapsi saada. Nad ei oleks mind mõistnud. Palusin tolleks päevaks endale appi hoopis kolleegi. Ma ei kahetse.” E. (38)

Ma pole tegelikult allergik

“Kõik teavad, et ma ei talu gluteeni ega laktoosi, aga tegelikult olen ma dieedil. Muidu pidin igal üritusel nii pere kui ka sõpradega võitlema, et ei peaks torti õgima, või endaga võitlema, et piiri pidada. Ja siis ütlesingi, et mul on raske tsöliaakia ja keedukreem lööb kõhu lahti. Mingites olukordades olen öelnud võõrastele, et olen astmaatik (näiteks kui keegi välikohvikus kõrvallauas suitsetab), või lennukis, et olen taimetoitlane – siis ei serveerita massipangest, vaid keegi valmistab mu toidu eraldi!” S. (33)

Mul oli suguhaigus

“Olin värskes salasuhtes ühe meesterahvaga, kellega töö kaudu kokku puutusin. Kuidagi ei tekkinud õiget hetke sellest sõbrannadele rääkida. Ühel korral, kui proovisin ääri-veeri mainida, et Tuntud Ettevõtja on nüüd meil klient, plärtsatas sõbranna mu salakallima nime kuuldes: “Üks mu kolleeg sai temalt klamüüdia!” Kõik naersid ja loomulikult ei hakanud ma selle peale ütlema, et nüüd magan mina temaga. Rääkisime pärast mehega sotid selgeks, ta väitis, et hoopis tema sai sellelt naiselt haiguse, aga sestpeale hakkas meie suhe hargnema. Tal oli lihtsalt nii piinlik, et pidin “linna pealt” kuulma tema suguhaigusest, ja ta ilmselt ei tahtnud ka mu sõpradega kohtuda.” H. (28)

Ma olen maalt

Olin 18aastane, kui kohtusin kusagil suvekontserdil toreda pundiga. Jõime, tantsisime, jutustasime – ja jäimegi sõpradeks. Tolle suve tegime vist kõike koos. Ühel päeval hakkasid tšikid põlglikult rääkima kellestki, kes on Sauelt – ja kuidas ta on totaalne maakas. Küsisin, et kas ülekantud tähenduses, sest Saue on ju samahästi kui Tallinn, aga selgus, et kõik, kes pole Tallinnast, on nende meelest maakad. Isegi Tartu rahvas on veits maakad, ütlesid nad, vihjates, et ainult Tallinnas on õiged sotsiaalsed kontaktid. See tundus mulle tohutult naljakas, sest ma ise olen pärit nii maalt kui üldse saab olla. Isegi mitte provintsilinnast, vaid päris kalurikülast. Tol hetkel ma ei aimanud, et me päriselt sõpradeks jääme, nii ei vaevunud ma ka selgitama, et tegelikult ma olen täitsa okei inimene, olgugi, et maalt. Selle asemel mõtlesin välja mingi umbmäärase loo Kentmanni tänaval USA saatkonna lähedal kasvamisest... Nüüd tundub nagu liiga hilja üles tunnistada, kui toona juba selle pisivalega lagedale tulin. – E, 23a.

Olen lapseootel

Ma olin hästi kaua proovinud last saada ja ühel hetkel hakkas mind väsitama, kuidas kõik selle kohta küsivad ja siis iga kuu tunnevad, et peavad mind lohutama, et ikka veel ei ole. Ja siis ühel päeval jäin rasedaks. Telefon oli juba käes, et parimale sõbrannale teatada, aga siis meenusid kõik need hurjutused, et suur osa katkeb esimese kolme kuu jooksul. Kui mõne sõbrannaga kokku sain, leidsin alati hea ettekäände, miks mitte veini juua, või kutsusin nad tegevustele, kus seda ohtu polegi – matkama, teatrisse.

Aga siis sai kolm kuud täis – ja ma olin selle oma saladusega nii kokku kasvanud, et ei raatsinudki kohe öelda. Mõtlesin, et küll ma kohe ütlen. Läks veel kuu mööda, ise juba nägin, et kõhuke hakkab tulema, aga ega see välja ei paistnud. Praegu on mul kuues kuu. Mu sõbrannad ei tea ikka veel. Ma ei hoia seda enam tahtlikult saladuses, aga kõigil on suvel nii palju käimisi ja tegemisi, ning imelik oleks helistada ja öelda: “Muide, ma saan siin kolme ja poole kuu pärast emaks.”

Nüüd juba ootan põnevusega seda hetke, millal nad teada saavad! – H, 31a.

Täismahus artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2017. aasta augustinumbris.