Tekst: Mari-Liis Helvik | Fotod: Krõõt Tarkmeel | Jumestus: Reet Härmat
Nad on harjunud kõvasti vaeva nägema, et võita teisi ja ka iseend – mis motiveerib naisi tegelema aladega, mis nõuavad erakordset füüsilist pingutust?

“Mulle meeldib rutiinis elada!”

Eesti läbi aegade edukaim naismaadleja Epp Mäe (27) tõdeb, et kogu tema elu on seatud treeningu- ja võistlusgraafiku järgi.

“Olen üles kasvanud maal venna ja naabripoistega metsas ringi joostes. Muidugi käisin ka naabritüdrukute pool nukku­dega mängimas, aga olin vennaga parim sõber ja meile meeldis teha kõike koos. Maadlustrenn oli üks neist asjadest.


Hakkasin trennis käima viieaastaselt, kui alustasin judoga. Lasteaias ma ei käinud ja mu isa (Riho Mäe – toim), kes oli Tudu kooli direktor ja maadlustreener, võttis mind alati kõrvalkülas toimunud treeningutele kaasa. Mõne aasta pärast olid maadlusmatid ka meie koolis olemas. Kuna tüdrukutele võistlusi ei korral­datud, siis pidin esimestel aastatel võistlema poistega.

Põhikooliajal oli üks mu lemmik­tunde kehaline kasvatus. Erinevalt paljudest klassi­kaaslastest, kes polnud just eriti sportlikud, ootasin seda tundi väga – mulle oli see lisatreening. Mind eristas klassikaaslastest ka see, et käisin kolm korda nädalas maadlustrennis ja nädala­vahetustel sain alati kuhugi võistlustele sõita.

Kogu mu elu on seatud treeningu- ja võistlusgraafiku järgi. Maadlus ongi kogu mu elu. Pärast Audentese spordi­gümnaasiumi lõpetamist õppisin kaks aastat spordi­massaaži ja siis pühen­dusin sada protsenti spordi­le. Olen viis aastat elanud-treeninud Soomes, sest Eestis ei ole sobivaid treeningu­­­partnereid. Soomes saan sellise kvali­teediga treeningu, mida vajan. Eestisse satun väga harva.

Olen proovinud mitme­suguseid toitumisprogramme, aga kuna mul kaaluga prob­leeme pole ja olen võistlus­­kaalu (76 kilo) lähedal, siis ma ei pea end eriti piirama. Toitun nii, et tunneksin end hästi. Mulle meeldib maiustada ja pean seda üheks oma patuks. Viimasel kuul olen püüdnud suhkru­tarbimist piirata ja leida alternatiive – kasutan näiteks küpsetistes suhkru asemel kuivatatud virsikuid ja datleid.

Tippsport on rutiin, rutiin, rutiin... ja mulle meeldib rutiinis elada. Just sellises rutiinis, mis mind edasi viib. Kui lähen pärast hooaega pikemale puhku­sele, siis tun­nen end nii väsinuna, kuigi tegelikult olen puhanud. Olen harjunud elama teatud rütmis.

Naine on naine. Naised lähevad matile kui sportlased ja väljaspool matti on nad tava­lised naised. See, mida matil teeme, on meie valik. Jah, me ei saa minna võistlema pikkade küüntega, me ei saa kanda akses­suaare, meil on väga kindlad reeglid. Juuksed peame võimalikult tugevalt kinni panema, et neid peast ära ei tõmmataks. Võib-olla me ei näegi matil kõige ilusamad või naiselikumad välja, aga see lihtsalt on nii. Läheme matile tegema seda, milleks oleme treenitud, ega mõtle seal kunagi välimusele. Vastasel juhul ei oleks meil sinna üldse asja.

Kunagi lugesin neti­kommentaaridest, et “sa näed ikka täitsa mees välja” ja et “issand, maadlus on su ära rikkunud”. Mina tunnen end peeglisse vaadates väga hästi ja mulle ei tule pähegi kellelegi öelda, et kuule, su käed on väga kondised, võiksid trenni minna. Aktsepteerige inimesi alati sellisena, nagu nad on...

Jah, muidugi on mõnikord raske, perekonda ja sõpru näen väga vähe, olen Eestist kogu aeg ära. Samas nii tunned jälle suuremat rõõmu nendest vähes­test hetkedest, mis on. Aga mulle see sobib, naudin väga, mida teen.