Tugevad Eesti naised
“Mulle meeldib rutiinis elada!”
Eesti läbi aegade edukaim naismaadleja Epp Mäe (27) tõdeb, et kogu tema elu on seatud treeningu- ja võistlusgraafiku järgi.
“Olen üles kasvanud maal venna ja naabripoistega metsas ringi joostes. Muidugi käisin ka naabritüdrukute pool nukkudega mängimas, aga olin vennaga parim sõber ja meile meeldis teha kõike koos. Maadlustrenn oli üks neist asjadest.
Hakkasin trennis käima viieaastaselt, kui alustasin judoga. Lasteaias ma ei käinud ja mu isa (Riho Mäe – toim), kes oli Tudu kooli direktor ja maadlustreener, võttis mind alati kõrvalkülas toimunud treeningutele kaasa. Mõne aasta pärast olid maadlusmatid ka meie koolis olemas. Kuna tüdrukutele võistlusi ei korraldatud, siis pidin esimestel aastatel võistlema poistega.
Põhikooliajal oli üks mu lemmiktunde kehaline kasvatus. Erinevalt paljudest klassikaaslastest, kes polnud just eriti sportlikud, ootasin seda tundi väga – mulle oli see lisatreening. Mind eristas klassikaaslastest ka see, et käisin kolm korda nädalas maadlustrennis ja nädalavahetustel sain alati kuhugi võistlustele sõita.
Kogu mu elu on seatud treeningu- ja võistlusgraafiku järgi. Maadlus ongi kogu mu elu. Pärast Audentese spordigümnaasiumi lõpetamist õppisin kaks aastat spordimassaaži ja siis pühendusin sada protsenti spordile. Olen viis aastat elanud-treeninud Soomes, sest Eestis ei ole sobivaid treeningupartnereid. Soomes saan sellise kvaliteediga treeningu, mida vajan. Eestisse satun väga harva.
Olen proovinud mitmesuguseid toitumisprogramme, aga kuna mul kaaluga probleeme pole ja olen võistluskaalu (76 kilo) lähedal, siis ma ei pea end eriti piirama. Toitun nii, et tunneksin end hästi. Mulle meeldib maiustada ja pean seda üheks oma patuks. Viimasel kuul olen püüdnud suhkrutarbimist piirata ja leida alternatiive – kasutan näiteks küpsetistes suhkru asemel kuivatatud virsikuid ja datleid.
Naine on naine. Naised lähevad matile kui sportlased ja väljaspool matti on nad tavalised naised. See, mida matil teeme, on meie valik. Jah, me ei saa minna võistlema pikkade küüntega, me ei saa kanda aksessuaare, meil on väga kindlad reeglid. Juuksed peame võimalikult tugevalt kinni panema, et neid peast ära ei tõmmataks. Võib-olla me ei näegi matil kõige ilusamad või naiselikumad välja, aga see lihtsalt on nii. Läheme matile tegema seda, milleks oleme treenitud, ega mõtle seal kunagi välimusele. Vastasel juhul ei oleks meil sinna üldse asja.
Kunagi lugesin netikommentaaridest, et “sa näed ikka täitsa mees välja” ja et “issand, maadlus on su ära rikkunud”. Mina tunnen end peeglisse vaadates väga hästi ja mulle ei tule pähegi kellelegi öelda, et kuule, su käed on väga kondised, võiksid trenni minna. Aktsepteerige inimesi alati sellisena, nagu nad on...