Rawpixel/ Unsplash
Kas naised võivad tõepoolest olla vallalised ja õnnelikud? Juba selle küsimuse küsimine on naeruväärne. (Ja me küsime seda loomulikult retooriliselt. Vastus on igal juhul jah.) Kahjuks on ka 2018. aastal levinud eelarvamus, et kui sa oled ilma püsiva partnerita naine, siis sa lihtsalt pead olema õnnetu, veidrik või juba poolel teel võtma endale koju kümme kassi. Seda eriti juhul kui oled 30-aastane ja vanem.

Kuigi selles, et soovid olla suhtes ei ole midagi halba, siis võib ka vastupidine tõsi olla. Vallalise staatus ei võrdu automaatselt meeleheitlikkusega. Järgnevalt jagavad kuus naist, kel vanuseks üle 30ne ja kes jumaldavad oma vallalise elu, miks nad ei plaanigi sellest loobuda. Lisaks annavad nad ka teada, kuidas saavad hakkama sellega, kui perekond ja sõbrad lihtsalt keelduvad uskumast, et nad on tõepoolest ja tõsiselt õnnelikud.

„Minu prioriteet on lõbutseda, mitte saada kellegi abikaasaks“

„Ma olen 30-aastane ja selles faasis, kus ma peaksin leidma partneri ja alustama pere loomist. Tõde on aga see, et abiellumine ja laste saamine ei tundu väga minu jaoks olevat. Oma vanemate pahameeleks ei otsi ma tulevast abikaasat, kuigi sooviksin olla ema. Hetkel on minu prioriteediks lõbutseda ning end mitte kellegagi siduda. Minu jaoks on vallalise elu lihtne: tee, mida tahad, millal tahad!

Toon ühe näite. Läksin eelmisel nädalavahetusel välja ning kandsin isegi jumestust ja kleiti – teen seda väga harva. Mul oli aga uskumatult lõbus. Ma läksin baari ja juba mõne sekundiga kutsus grupp noormehi mind enda vestlusega liituma. Vestlesime umbes ühe tunni ning seejärel läksime järgmisesse baari, kus leidsin juba järgmised sõbrad. Kõige lõpuks jõudsin koju vägagi mõistlikul ajal. Olin sellega väga rahul ning jõudsin hommikul isegi CrossFiti tundi.

Minu arvates peab õnnelikuks saamisega töötama iga inimene, vallaline või mitte. Ma saan valida olla õnnelik ja teha asju, mis mind õnnelikuks teevad. Samal ajal võin ka valida olla õnnetu. Mina olen valinud esimese variandi. Ma võin olla õnnelik nii üksinda kui ka paarisuhtes. Parasjagu ma aga juhtun olema vallaline ja olen sellega 100 protsenti rahul.“ - Leor, 30

„Ma ei hooli enam, mida perekond ja sõbrad minu vallalise staatusest arvavad“

„Ma arvasin aastaid, et kui leian selle õige mehe, siis olen õnnelik. Kui aga aeg edasi läks ja olin endiselt vallaline, mõistsin, et mitte keegi teine ei saa mind teha õnnelikuks enne, kui olen üksinda õnne leidnud. Sel hetkel otsustasin lõpuks, et teen asju, mis teevad mind õnnelikuks ja naudin vallalise elu täielilult. Selle alla kuulus trenni tegemine, rannas käimine, kinos filmide vaatamine ning iseenda seltskonna ja mõtete nautimine.

Ma ei hoolinud enam, mida perekond ja sõbrad minu vallalise staatusest arvavad. Minu ema soovis aastaid, et abielluksin ja saaksin lapsi, sest kõikide tema sõprade lapsed just seda tegidki – abiellusid ja said lapsi. Ma pidin talle ütlema, et see ei pruugi minu elu olla – võib-olla olen loodud millekski muuks. Ta on siiani pettunud, kuid ma ei muretse sellepärast. Ma elan oma elu ning täidan selle hobide, aktiivsete tegevuste, reiside ja sõpradega ning naudin seda täiel rinnal.“ - Wendy, 51

„Kui juhtun nägema kedagi, kellega ma pole kaua kohtunud, siis nad ütlevad, et ma säran“

„Lõpetasin 34-aastaselt 12 aastat kestnud suhte. Mul oli sügaval sisimas tunne, et mind ootab midagi veelgi eredamat. Mul oli õigus. Vallalise eluga harjumine võttis aega, kuid nüüd, 36-aastaselt olen ma õnnelik, vallaline ja armastan elu. Kui juhtun nägema kedagi, kellega ma pole kaua kohtunud, siis nad ütlevad, et ma säran. Sellised komplimendid vaid kinnitavad fakti, et ma tegin õige otsuse, kui oma mugavast suhtetsoonist välja astusin.

Kas ma tundsin nii ühiskonnalt kui sõpradelt ja perekonnalt survet abielluda, kui olin eksiga endiselt koos? Jah. Kas tunnen seda endiselt? Jah, vahel tõesti. Ma ei lase endal aga selles surves elada. Selle asemel lähen sõpradega välja, loen ja tegelen asjadega, mis mulle rõõmu toovad. Kui armastus mind uuesti leiab, siis tuleb see minu ellu just õigel hetkel. Ma ei taha seda mitte mingil juhul kiirustada.“ - Jessica, 36

„Suhtevaba elu annab mulle vabaduse“

„Olin 20ndates tervislikus ja ilusas suhtes mehega, kellega kujutlesin end ehitamas elu ja perekonda. Kui see suhe lõppes, siis minu reaktsioon oli enda ümber keeruka labürindiga müüri ehitamine, et end igasuguse valu tundmise eest kaitsta. Ma tundsin tühjust ja ma ei teadnud, kuidas seda täita. Selle asemel keskendusin oma karjäärile.

Pärast kümmet aastat tundus vallalise elu loomulik. Olin viimaks valmis iseennast tundma õppima, leidma, mis mind õnnelikuks teeb ja just nende asjade tegemisele keskenduma. Seega veetsingi järgmised mõned aastad, arendades täiskasvanu suhet oma vanemate ja õega, olles maailma parim tädi, imeline sõber ja iseend austades. Ma leidsin enda jaoks uued kired nagu toidu valmistamine ja trenni tegemine. Suhtevaba elu andis mulle vabaduse neid asju vaid iseenda jaoks avastada.

Ma ei tunne mingisugust survet oma perekonnalt või ühiskonnalt, et vastata traditsioonilistele abielunormidele, sest ma ei pane iseendale seda survet peale. Minu jaoks on vallalise elu valik ning ma elan selle otsusega seni kaua kui leian kellegi, kes austab mind naisena ja kes mõistab, et ma ei lepi millegi vähemaga kui sellega, mida endale ise pakuksin.“ - Sarah, 40

„Minu õnn, minu tervis ja minu sõprussuhted on alati esikohal“

„Olen vallaline latiino naine ja kuulen sugulastelt igal puhkusel: „Ja kus on sinu mees?“ Mu perekond on väga traditsiooniline ega suuda ettegi kujutada mida hullemat minu vanuses vallalisest naisest, kes ei otsigi meest. See muutub vägagi tüütuks, usu mind. Nüüd kui minu vanemal õel on abikaasa ja lapsed, on minule veelgi suurem pinge peale pandud, leidmaks enda kõrvale keegi.

Ma aga ei taha suhet. Mul on elus veel mitu väljakutset, mida tahaksin enne suhtesse astumist endale esitada. Ma tahan väga kõvasti töötada, kõndida kodus ringi vaid rinnahoidjas ja püksikutes, vaadata tunde Netflixi ja teha sõpradega näomaske. Minu õnn, minu tervis ja minu sõprussuhted on alati esikohal! Hetkel pean selle saavutamiseks olema vallaline. Isegi kui perekond seda ei mõista.“ - Kayla, 37

„Perekonnalt ja ühiskonnalt tulev surve mitte olla vallaline on justkui igapäevaselt kestev võitlus“

„Olin vanuses 17-29 suhtes. Kui see lõppes, ei olnud mul õrna aimugi, kuidas olla vallaline. Ma pidin seda õppima. Tundsin end alguses üksikuna. Hakkasin aga aeglaselt avastama ning leidsin uued hobid, tutvusin uute inimestega, reisisin – ja seda isegi üksinda. Ma leidsin õnne ja olen vallalisena püsivalt õnnelik.

Sellegipoolest, perekonnalt ja ühiskonnalt tulev surve mitte olla vallaline on justkui igapäevaselt kestev võitlus. Olen 31-aastane naine Lõuna-Aasiast ning kultuuri kohaselt olen juba „vana“ ja oma abiellumise tippajast möödas. Minu ümber räägitakse abielust kogu aeg. Ma teen oma vaated aga koheselt väga selgeks ning toonitan, et mul ei ole plaaniski kiirustada suhtsse lihtsalt eesmärgiga abielunaiseks saada. Ma ei pea olema abielus selleks, et osta auto, maja või isegi saada laps.

Kui hakkan abiellumise surve raskust taas oma õlgadel tundma, meenutan endale: see on minu elu. Mina olen ainus, kes enda elu elab. Minu eest ei tee seda perekond ega keegi teine. Seega pean tegema ainult seda, mida ise tahan. Hetkel ei kuulu sellesse plaani abielu ega suhe.“ - Srabone, 31

Allikas: Health.com