Baarmen Kristo Tomingas ja tema abikaasa Ene Erakogu
Otse Manhattani südames, filmides ohtralt ekraaniaega saanud East Village’i linnaosas asub n-ö Väike-Eesti - ärimees Keith Siilatsile kuuluv mescali baar, kus nii baarileti taga kui ka köögis juhatavad vägesid eestlased, nende seas kõrgelt pärjatud baarmen Kristo Tomingas ja tema abikaasa Ene.

Mayahuel Mariposa Mezcal Bar on speakeasy-tüüpi baar, mida tänaval ringi uidates naljalt ei märka. Ka termin speakeasy viitab lokaalile, mille kohta liigub info peamiselt suust suhu, inimeselt inimesele. Mõiste ajalugu ulatub aastasse 1919, mil Ameerikas valitses kuiv seadus, mille raames oli alkoholi tarbimine ebaseaduslik ning mis soodustas nõnda nimetatud põrandaaluste baaride teket. “Kui sa olid väga haige, siis osasid napse võis apteegist saada. Ja noh, eks inimesed ikka jäid haigeks…” naerab Kristo, kes koduses Eestis on ka üks Butterfly Lounge’i eestvedajatest.

Kuigi ajalukku on vahepeal ohralt uusi peatükke lisandunud, on speakeasy’de olemus jäänud suuresti muutumatuks - ka tänapäeval on tegu madalat profiili hoidvate baaridega, mis lehte kuulutust ei pane ega tänavale suurt silti riputa. “Siin kõrvaltänavas on üks hot-dogi koht, kus on telefoniputka. Et baari jõuda, pead tablool numbreid kerima, mille peale tehakse uks lahti ja pääsed sisse,” kirjeldab Kristo kohalike baaride jamesbondilikke lahendusi.

Mescal, mis on lokaalis valmivate kokteilide peamiseks komponendiks, on baarmeni sõnul viimaste aastate trendijook. “Kui tekiila on tehtud sinisest agaavist, siis mescal on toodetud 30 erinevast agaavist.” Seega on tekiila justkui üks mescali üks alaliike. Joogile iseloomulik suitsune maitse saadakse agaavide sütel küpsetamisest.

Kirjeldades kohalikku baarikultuuri, ütleb Kristo, et eestlaste eelistusi iseloomustab magusam maitsete palett: “Kindlasti joovad eestlased vähem kui newyorklased. Siin lähevad loosi väga kanged, tugevad ja hapud joogid. Samuti teravad ja vürtsikad maitsed, mida kodus väga ei armastata.”

Baarmen Kristo Tomingas ja tema abikaasa Ene
Erakogu

New Yorgis on Kristo olnud vahelduva eduga juba aasta. Ene liitus temaga kolmeks kuuks. “Oleme Ameerikas varem 30-40 korda käinud, nii et peamiselt tulime siia oma uudishimu rahuldama - vaatama, milline on kokteilikultuur teisel pool lompi,” räägib Kristo, kelle suitsuselt sume mescali-kokteil tõi talle kevadel ka maineka “Star of the Bar” tiitli.

Ene ütleb, et tema jaoks lihtsustas otsust tulla kolmeks kuuks USAsse vanemate tugi, kes valvavad senikaua paari kolme last. “Kuna lapsed käivad koolis, pole lihtsalt mõeldav, et võtame nad nii pikaks ajaks kaasa. Õnneks on mul väga toredad vanemad, nii et me ei pea muretsema, et kodus jääks elu seisma. Loomulikult igatseme lapsi, aga tänu tehnikale oleme üksteisele igal ajal kättesaadavad.”

Rohi on roheline seal, kus seda kastad
Ene ja Kristo on olnud duo nii elus kui ka baarileti taga juba 19 aastat. Kirg jookide segamise kunasti vastu süttis mehes pärast hittfilmi “Kokteil” nägemist, mille peaosas rokib noor ja hurmav Tom Cruise. Ene jõudis baari kelnerite kooli kaudu. “Mu isa oli Nõukogude ajal baarmen. Pärast kelnerite kooli läksin edasi baarmenide kooli, seejärel sain Kristoga tuttavaks ning alustasin tööd Dekoltees. Mulle sobib öine vahetus tänaseni väga hästi. Lisaks saab baarist hindamatu elukogemuse: sa oled korraga baarmen, psühholoog, arst ja pihiisa. Kõik need lood, mida sa kuuled ja inimesed, keda kohtad - see on lihtsalt uskumatu!”

Kas kahe baarihai kohtumine oli armastus esimesest silmapilgust? Pikamalt mõtlemata hõikab Kristo “muidugi”: “Saime tegelikult tuttavaks poes, kus Ene töötas, aga ei rääkinud kunagi pikamalt kui tere ja head aega. Suhtlema hakkasime Dekoltees, kus olin varem töötanud. Ene oli tollal 17 ja mina 21. Läksin lastedisko ajal tuttavate baarmenidega jutustama, kui märkasin rahva seas Enet. Hakkasime rääkima, küsisin ta telefoninumbrit ja edasine on juba ajalugu,” muigab mees.

Ene nendib, et pole just tavaline, et mõlemad partnerid töötavad baaris. “Eks palju taandub usaldusele. Vahel ikka tehakse komplimente või küsitakse numbrit. On neid, kes ei suuda sellele vastu panna, mis viibki selleni, et tekivad tülid ja arusaamatused. Meie jaoks on see mõttetu teema. Inimesed ikka suhtlevad ja flirdivad - kui seda koju kaasa ei too, siis pole ka probleemi.”

Kristo tõdeb, et esimesi kohtinguid tunnistavad nad oma töös tihti. “Eelmisel nädalal käis baaris üks kutt, kes sai ühe tüdrukuga kokku. Kui joogid olid joodud, läksid nad minema. Umbes 10 minutit hiljem tuli tüüp tagasi ja seekord juba uue naisega,” kirjeldab mees kohalikku kohtinguskenet.

“Selline asi on küll pigem erand, aga deitimist näeme baarileti tagant omajagu. Võetakse joogid, arutatakse, kus keegi koolis käis, mida kummagi vanemad teevad…Eestis hakatakse suhteliselt varakult pereelu elama, siin aga on normaalne, et oled 35 ja sul pole suhet. Sa pole sellepärast vanapoiss või vanatüdruk. Kui Eestis igatsetakse antud vanuses juba peret, lapsi ja kodu, siis New Yorgis tahavad kõik karjääri teha.”

Baarmen Kristo Tomingas ja tema abikaasa Ene
Erakogu

“Siin pole tavatu, et korraga töötatakse mitme koha peal - rendisummad on lihtsalt nii kõrged,” seletab Ene, nentides, et ka nemad jagavad korterit kolme teise elanikuga. “Eestis olen elanud vaid oma pereliikmetega ühe katuse all, siin aga saan maitsta seda kommuunielu, mis meie ühiskonnas jääb pigem tudengiaega. Aga ma ei ütle midagi halba - väga lõbus on!”

New Yorgis tuleb korralikult rabeleda, et hästi ära elada, tõdeb Kristo, tuues näite tuttavast baarmenist, kes töötab öösiti kahe koha peal ning teeb päeval lisatööd fotograafina. “Vestlesin hiljuti ka ühe sakslasega, kes on siin aastakese elanud ning töötab New Yorgi ühes hinnatumas piirkonnas. Ta arutles, et ei tea, kas see ongi see American dream? Tegelikult on vist nii, et kuigi muru näib naabri aias alati rohelisem, on igal pool üks hetk tavaline - tavaline elu ja tavalised inimesed.”

“Meie ei tulnud siia ameerika unelmat jahtima,” täpsustab Ene. “See on vahepeatus, võimalus hetkeks ära käia ja näha teistmoodi elu. Eelkõige aga on see kogemus süstimaks usku, et saame ka mujal, kui Eestis hakkama.”

“Tunneme end taas nagu 17aastased - naudime uut noorust. Oleme siin vaid korra äratuskella kasutanud,” muigab Kristo. “Tegelikult aga on asi nii, et Eesti parim koht, kus elada. Kes ära ei käi, ei saa sellest ka aru. Olen palju reisinud ja erinevates kultuurides töötanud, aga tahan alati koju tagasi. Meil on väga äge!”