Aeg maha

Kui valimiskampaania on läbi saanud, ametlikud kostüümid pärast tööpäeva garderoobi riputatud või kui kalendris pole selleks päevaks kirjas enam ühtegi kohustust… Mis Eesti naispoliitikuid väljaspool tööaega sütitab?

Milline naine teid inspireerib?

Kadri: Mul ei ole rollimudelit. Küll aga sümpatiseerivad mulle naised, kes on ilusasti vana­nenud ning ikka terava taibu ja lahke meelega.

Kaja: Facebooki COO Sheryl Sandbergi raamatud on mind väga mõjutanud. Ta suudab kirjeldada asju, millega me tööalaselt maadleme, lihtsalt ja selgelt ning pakub ka lahen­dusi. Olen temaga ka päris elus kohtunud ja sellest kirjutanud oma blogis.

Riina: Avaliku elu tegelaste hulgast on mulle alati meeldi­nud Ülle Kaljuste oma väärikuse ja kuninglikkusega. Või peaksin ütlema kunin­ganna­likkusega? Poliitikas kindlasti Mari-Ann Kelam oma rahulikkuse, tasakaalukuse, südikuse ja tarkusega, samuti
 Kaia Iva. Oleviste Hoolekande töös Milvi Aaslaid, väike kaunis pensionäriproua, kes kutsus aastal 2002 mind kaasa kodutute varjupaika võileibu tegema.

Heljo: Terve elu on mulle suureks eeskujuks olnud mu õpetajast ema, lõpmata töökas, kahe jalaga maa peal, valmis oma tõekspidamiste eest seisma. Haridust ja haritust on ta alati hinnanud ning kasvatas ka mind ja venda seda hindama. Ja veel olen õppinud temalt seda, et alati tuleb käituda oma südametunnistuse järgi, et ainult nii saab maailma muuta paremaks paigaks. Viimastel aastatel olen imet­lusega jälginud Ameerika Ühendriikide endist esileedit Michelle Obamat. Minu jaoks on ta vahetu ja tark naine, kes on järjekindlalt seisnud naiste õiguste eest ja oma käitumisega andnud ühiskonnale selge sõnumi: me kõik oleme võrdsed.

Kairet: Mul ei ole ees­kujusid, aga mulle meeldivad need naised, kes teavad ise, mida tahavad, ja teevad kõik selle jaoks, et oma tahtmist saada.

Viktoria: Ma elan teadmisega “ära loo endale ebajumalaid”. Teisisõnu, kuna olen usklik inimene, siis ideaal on midagi, mille poole võib pürgida, aga päris ideaalseid inimesi ikkagi pole.

Liina: Vaatan alt üles kahele naisele Eestis: Kristel Kruustük ja Kaidi Ruusalepp. Tugevad, targad naised ja suurepärased emad.

Mailis: Kindlasti oli esimene naine, kes oli mulle eeskujuks (kui ema kõrvale jätta), minu vanaema. Suure pere ema, kellel olid väga kindlad väärtused ja põhimõtted, mis on paljus olnud minu edasise elu kujunemise aluseks. Sellele järgnesid koolis klassiõpetajad, eri ainete õpetajad, eriti emakeeleõpetaja. Edasistes õpingutes professor Ene Grauberg oma kindla suuna­misega. Poliitikas kindlasti Liina Tõnisson ja Siiri Oviir – daamid selle kõige suuremas tähenduses.

Mis on olnud läbi aegade kõige lemmikum film?

Kadri: Aeg, kui korduvalt filme üle vaatasin, jääb lapse­põlve. Elasin lapsena kino vastas ja kui midagi vähegi huvitavat tuli, käisin iga päev kinos. Rekord on ilmselt Jean-Paul Belmondo filmi “Mees Riost” käes, aga väga palju ei jäänud maha ka “Pidu” (“La Boum”), kus 13aastane Sophie Marceau teismelisele minule väga võimsa mulje jättis.

Kaja: Mõtlesin kohe kaua ega suuda välja tuua absoluutset lemmikut. Vanu Eesti filme on alati nauditav vaadata. Näiteks “Mehed ei nuta” on nii tiine peenest naljast, et lausa nauditav. On filme, mis on mind raputanud nii, et olen nutnud lausa meele­tult. On filme, mis on hoidnud pinges algusest lõpuni. On filme, mis on lihtsalt väga ilusad.

Riina: Olen üles kasvanud nõukaajal ja selle aja vaielda­matu hitt on “Briljantkäsi”. Head näit­lejad, tõeliselt hea komöö­dia. 
Eesti varamust “Siin me oleme!”. Lia Laats on minu absoluutne lemmik. Hea komöödia vastu ei saa miski. Head huumorit suudavad teha väga andekad ja intelligentsed inimesed.

Heljo: Häid filme on palju nähtud, aga esimesena tuleb meelde Sulev Nõmmiku vana hea “Siin me oleme!”. Suurepärased näitlejad, pisa­rateni naerutavad naljad ja Eestimaa kaunis loodus – mida sa hing veel ihkad! Inimlikud nõrkused, paistab, on ajas muutumatud. Hiljuti liigutas mind väga üks dokumentaal­film, mis räägib Pakistani nais­õiguslasest, noorimast Nobeli auhinna saajast Malalah Yusafzayst. Ta hakkas kõigest 11aastasena võitlema selle eest, et Pakistani tüdrukud võiksid käia koolis, saaksid hariduse – et neil oleks võimalus elada teistsugust elu kui nende emadel ja vanaemadel. Noore neiu vaprus seista õiguse ja õigluse eest oli pisarateni liigutav.

Kairet: “Mamma Mia!”, eelkõige muusika pärast.

Viktoria: Mul on pikk nime­kiri filmidest, mida tahan uuesti vaadata. Andrei Tarkovski filmid, Lars von Trier, Bernardo Bertolucci. Kui aga otsida päris lemmikut, siis äkki lapsepõlvest film (mitte multifilm!) “Peeter Paan”. Lugu imelisest poisist, kes mitte kunagi ei saanud täiskasvanuks.

Liina: Kaks filmi tegelikult – “Inglite linn” ja “Teised”. Ju mind tõmbavad sellised hauataguse eluga seotud filmid. Uutest filmidest tooks välja “Eia jõulud Tondikakul”, lihtsalt imearmas, tervele perele meeldis.

Mailis: “Viimne reliikvia” ja “Kevade” on kindlasti kõige enam uuesti ja uuesti vaadatud filmid. Üldse meeldivad vanad klassikud, need on täis eri­nevaid emotsioone ja seos­tuvad isiklike mälestustega.