“Me võitlesime ideede eest!”
Vestleme endiste poliitikute Ene Ergma ja Lagle Parekiga nende karjäärist ja küsime, kas probleemid, millega naised praegu rinda pistavad, olid aktuaalsed ka paarkümmend aastat tagasi.
Naiste ja meeste võrdsusest
Lagle Parek: Ma ei ole kunagi tundnud, et olen jäänud millestki ilma ainuüksi seetõttu, et olen naine. Või siis ei ole ma seda märganud.
Eesti naised on läbi aegade tõestanud oma võimekust. Stalini ajal, kui olid tohutud repressioonid, löödi mehed kas maha või pandi vangi. Naised kandsid kogu raskust, polnud neil aega vinguda ega miskit.
Mu ema oli sellest põlvkonnast, kes oli 1920ndatel ülikoolis käinud – see oli aeg, kui naisintelligents hakkas kasvama. Enne seda said vaid üksikud naised kõrghariduse.
Siberist tuldi koju, käed taskus, oldi väga vaesed. Kui üldse oli kodu alles.
Olin jõmpsikas, 13–14aastane, kui ema võttis mind kaasa naiste koosviibimistele, kus arutleti probleemide üle, mis olid Eesti Vabariigis. Tühja Vene aega ei võetud isegi kõne alla. Mul on nii selgesti meeles, et selles pundis oli ka Eesti esimene naisadvokaat Margot Viirmann-Kanemägi, kes oli elanud üle kohutavalt raske perioodi oma elus. Ta mees oli pankur, kes lasti maha. Tema vend oli Türi linnapea, kes lasti ka maha. Linnapeal oli väga jõukast perest naine, kes küüditati kolme lapsega 1941. aastal Siberisse. Naine ei kannatanud seda välja, ta tappis end ära ja lapsed jäid ilma peale. Margot, kes ei olnud elus seni mingeid raskusi kogenud, küüditati ka 1941. aastal, kuid teise kohta. Ta suutis võidelda välja õiguse sõita vennalaste juurde, korjas nad üles ja kasvatas suureks.
Aga tal oli hinge peal üks patt. Kui Päts kutsus tööpuuduse ajal üles peresid jätkama vaid ühe töölkäijaga, siis Margot polnud sellega nõus. Ütles, et kui tema koju jääb, peaks ta teenija ära saatma. Tal oli vaja põhjendust, miks mitte koju jääda. Ja see polnud materiaalne, vaid enese teostamise küsimus.
