Maria teadis juba viiesena, et võtab endale kunagi laste­kodust lapsed. “Tahtsin lapsena maailma päästa... Vaatasin vanaemaga palju Vene kanalitelt dokke ja kui nägin Leningradi laste­kodust filmi, siis otsustasingi, et mina võtan kõik oma lapsed laste­kodust,” meenutab naine. “See mõte ei läinudki ära ja tunnen, et minu jaoks ongi see täiesti õige tee.” Marial olid endal väiksemad õed-vennad, teismelisena sai ta neid päris palju hoida.

Kui Maria abiellus, nauditi kümme aastat koos kaasaga oma aega. Ta oli 34, kui lapsed tulid – 3- ja 6aastased õed. “Tegelikult tahtsime võtta üht last. Olin siis ka tööga väga hõivatud ja mõtlesime, et tuleme ainult ühega toime. Selgus aga, et temal, kes võiks meile tulla, on ka õde, ja siis tuli teadmine, et võtame mõlemad. Praegu on tüdrukud 11 ja 14.”

Hetkeline äratundmine

“Üldiselt soovitakse suuremaid lapsi lapsendada harvemini kui beebisid. Ja üsna harv on, et võetakse koos kaks last. “Kuna mul olid lapsena õed-vennad olnud, tundsin missiooni, et ka suuremad lapsed vajavad kodu. Ja mulle tundus, et minus on potentsiaali, et sellega hakkama saada,” selgitab naine.

Äratundmine, et tegemist on lastega, kes saavadki pere liikmeteks, tekkis Maria sõnul kohe, kui lapsi nägi. “See tekkis paugust. Lavastajana lõin “stsenaariumi”, mille järgi nad ise ütlevad, et tahavad just meile tulla, mitte et mina ütleksin, et tulge, lähme nüüd. Sa ei lähe laste­kodusse ju kellegi seast valima, sa lähed ametniku vastuvõtule ja seal öeldakse, et neile inimestele peaks kodu leidma. Kui ma neid esimest korda nägin, oli armumine silmapilkne.” Maria meenutab, et alguses oli ilus kohtumine väiksema tüdrukuga, tüdruk ronis sülle ja nuusutas teda paar tundi…