Tekst: Kelly Kipper I Fotod: Shutterstock
Kui mõelda perefirmadest ja põlvest põlve edasi antud tarkustest, siis mis eluala esimesena kujutlusse kerkib? Rätsepad? Veinitöösturid? Osavad puidumeistrid? Pornograafidest ema ja tütar vahest nimekirja esiotsas ei trooni.

Porno pole üldiselt teema, mida kohvikus sõb­rannadega sarvesaia ampsates arutada või millest õdusal õhtusöögil sõpradega pikemalt vestelda. Kõik on seda näinud, kuid nähtust mul­jetamine on pigem kohatu – ah, las see jääda teismeliste poiste ja higiste vanameeste pärusmaaks!

Kui üldiselt kõneldakse pornograafiast kui millestki räpasest ja kahtlasest, mis kuulub nurgataguste hämarate keldripoodide riiulitele, siis aina tugevamalt tõstab pead naistele mõeldud porno, mis oma karakterilt meenutab minevikus vändatud uneleva süžeega erootilisi filme.

“Kuidas on see võimalik, et internet on tulvil stiilsetest ja seksapiilsetest fotodest, kuid täiskasvanutele mõeldud filmidest on kogu aura kadunud?” küsib erootika­portaali Frolicme asutaja Anna Richards. “Seks, mis on midagi nõnda väärtuslikku ja vajalikku nii toimivaks suhteks, terviseks kui ka üldiseks heaoluks, on muudetud odavaks ja hingetuks.”

Richards on üks paljudest naistest, kes on otsustanud pornotööstuse kurssi muuta, luues keskkondi või sisu, mis keskenduvad peale seksi ka kirele ja keemiale. Ja mis kõige olulisem – fookuses on naine kui nautleja, mitte kui subjekt.

Põlvest põlve


Briti fotograaf ja režissöör Suze Randall (72) ning tema tütar Holly (40) on pühendanud oma karjääri naistele suunatud erootiliste fotode ja pornofilmide valmistamisele. “Kohtusin” nendega Netflixi dokumentaali “Women On Top” vahendusel.

Karjääri alasti kehade maailmas alustas Suze mitukümmend aastat tagasi, elades tollal veel oma sünnikodus Inglismaal. Ta töötas medõena, kui armus kirjanik Humphry Knipe’i. Kuna lennukat karjääri kirjandus­maailmas mehel veel ette näidata polnud, otsustas Suze lisaraha teenimise eesmärgil vastata lehes nähtud kuulutusele, milles otsiti modelle, kes oleksid nõus näitama oma keha­võlusid. “Ma ei tundnud ennast võtteplatsil kunagi hästi. Mehed, kes seal töötasid, suhtusid naistesse üleolevalt. Sealt saingi tõuke hakata ise pildistama,” on Randall kirjeldanud otsust asuda tööle sel vastuolulisel alal.