Karly Jones/ Unsplash
Parfüüme liigitatakse peamiselt kahte kategooriasse: disainer- ja nišilõhnad. Sageli arvatakse, et nišiparfüüme valmistavad parfümeeria-kunstnikud ja disainerlõhnad on loodud vähemate oskustega lõhnaloojate poolt, kuid tegu on siiski müüdiga. Mille poolest aga lõhnad erinevad?

Varem oli disainer- ja nišilõhnasid mõnevõrra lihtsam eristada kui praegu, sest disainerite kaubamärgid on hakanud välja andma eksklusiivseid või piiratud väljaannetega kollektsioone ning nišitooted on tarbijale üha rohkem kättesaadavamad. „Disainerlõhnasid müüakse moedisainerite kaubamärgina näiteks D&G The One, Armani Attitude ja Gucci Guilty, niši omi loovad ja müüvad aga ettevõtted, mis keskenduvad ainult parfüümidele nagu Guerlain, L’Artisan Parfumeur, Creed jne,“ selgitas Kaup24 turundusjuht Giedrė Vilkė.

„Moemajade jaoks on lõhnade loomine nö brändi tutvustamiseks - kui sulle meeldib parfüüm, siis võib-olla proovid ka nende kleiti või kingi või mis tahes muud kõrgehinnalist toodet. Sa ei ole võib-olla võimeline endale lubama üle 4000 euro maksvat Zegna ülikonda, kuid kindlasti saad lubada endale 30eurolist Z by Zegna lõhna,“ lausus turundusjuht.

Vajadus eksklusiivkollektsioonideks

Disainerlõhnade murekohaks on, et nende suur populaarsus mõnevõrra kahandab nende eksklusiivsust. Chaneli parfüümi või Issey Miyaki kandmine ei ole väga teistest eristuv, mistõttu ei osta teatav turusegment neid lõhnasid ning eelistavad pigem väiksemaid kaubamärke, millel on eksklusiivne staatus. Seetõttu loovad paljud disainerid era- või eksklusiivkollektsioone.

„Antud lõhnad on valmistatud kõrgema kvaliteediga koostisosadest ja kipuvad olema originaalsemad ja loomingulisemad. Nende levitamine piirdub tipptasemel jaemüüjate või ainult brändibutiikidega,“ sõnas Vilke, kelle sõnul loovad antud brändid ka lõhnasid, mis on laiemale sihtrühmale mõeldud, nagu Cartier La Panthere, Chanel N°5 ja Hermes Rose Amazone.

Eksklusiivkollektsiooni lõhnad ei erine sageli nišiparfüümidest - koostisosade poolest on neil sarnane kvaliteet ja paljud neist on sama loomingulised kui nišilõhnad.

Kasvav huvi nišilõhnade vastu

Nišiparfüümide tootjad keskenduvad see-eest ainult lõhnade valmistamisele. Üks populaarsemaid ja tuntumaid nišiparfüüme on Guerlain, kes on alates 1828. aastast tootnud enamasti ainult parfüüme. Viimastel aastatel lisas Guerlain juurde ka kosmeetika- ja nahahooldustooted, kuid vaatamata tootevaliku mitmekesistamisele, on bränd endiselt oma lõhnade poolest tuntud. Samas saab välja tuua, et paljud nišibrändid käituvad sarnaselt disainerbrändidele, luues parfüüme, mis on laiemale tarbijaskonnale kättesaadavad.

Vilkė toob välja, et nišiparfüümide eelistajad väidavad sageli, et antud lõhnad pakuvad tarbijatele võimaluse eristuda individuaalse lõhnaga. „Sageli põhjendatakse, et nišš tagab kvaliteedi - parfüümi loomisel on pööratud suuremat tähelepanu detailidele ja komponendid on kõrgema kaliibriga. Paljud eelistavad maksta rohkem privileegi eest lõhnata unikaalselt,“ sõnas Vilkė, kelle sõnul eelistavad ka kliendid üha rohkem nišiparfüüme.

"Nišitooted on üha kasvav trend, nende kogumüük kasvas 2018. aastal 2 korda, võrreldes eelneva aastaga. Suur nõudlus on peamiselt kaubamärkide nagu Mancera, Sillage House, Etat Libre d'Orange, Tiziana Terenzi, Parfums de Marly ja Frederic Malle vastu,“ loetles Vilkė.

Samas ei tohi unustada, et ka disainerbrändidel on erilisus. „Mis neil jääb puudu eksklusiivsuse poolest, teevad nad tasa hinna ja veetlusega - tarbija ostab elustiili, mida antud brändid esindavad. Kui ta ei saa endale Boss, Cartier või Bvlgari elustiili lubada, siis vähemalt võib ta lõhnata nii, nagu ta saaks,“ lausus turundusjuht, kelle sõnul on eestlaste seas just Versace, Dolce&Gabbana, Lacoste, Tom Ford, Amouge ja Molinard nõutumad.