“Meil oli väga kindel plaan rajada kodu Sakusse, kanti, kus mina koolis käisin ja mis tundus unelmate paigana laste kasva­tamiseks,” alustab Triin oma pere esimese päris enda kodu lugu.

Kuigi krunt oli paaril juba broneeritud ning majaprojekt töös, osutusid sellega kaas­nevad kulud ja bürokraatia suuremaks kui võimalused nende lahen­damiseks. “Mingil hetkel vaata­sime elukaaslasega teineteisele otsa ja tunnis­tasime, et peame laskma sellest mõttest lahti – järelikult polnud see meie jaoks.”

Ent iga lõpp on millegi uue algus. Nii ka selles loos. “Minu ema elas juba varem Uuesalus ning tema naaber oli siinse küla arendaja. Kui ta kuulis, et otsime paika, kuhu kodu luua, põrgatas ta meile mõtte kolida siia­samasse järve kaldale, kuhu oli plaanis hakata rajama rida­elamuid,” räägib Triin.

Kuigi esialgu paar kahtles, sest unelmais oli nende kodu ühekordne maja, mitte kahe­tasandiline ridaelamu, siis vundamendi veerel seistes hakkas mõte tööle: “Siis käis klikk ära. Mõtlesin, et appi kui äge! Maja taga on järv, liiva­rand ja ema elab kõigest 300 meetri kaugusel.”

Triin meenutab, et pärast boksi broneerimist hakkasid asjad liikuma helikiirusel. “Kõik läks väga hästi töösse. Meil oli imeline panganõustaja, kes elas meile algusest peale nii väga kaasa, nagu tahaks ta koos meiega siia kolida,” naerab naine.

Kuigi enamasti kehtib selliste ehitusprojektide puhul võtmed-kätte-põhimõte, ihkasid Triin ja Mats rakendada kodu kujun­damisel algusest peale oma visiooni. “Kuna Mats on ehitaja ja kuldsete kätega mees, siis rääkisime arendajaga läbi, et soovime ise kõik materjalid osta ja sisetööd teha. Nõnda saimegi ehitajalt n-ö musta karbi kätte ja asusime tööle.”

Triin räägib, et Mats naerab siiani: ta tahtis kodu, kus saab pühapäevahommikul haarata tassi kuuma kohvi ja kuulata terrassil männikohinat. Nüüd on neil hoovis kolm mändi – kui tummvaikselt olla, siis mõtleb kohina ka juurde.

Skandi lumm


Kriitvalged seinad, aktsendiks ohtrast loomulikust valgusest sündivad päikeselaigud. Kala­sabas põrand, väekad taimed ning öömust köök soleerimas maitsekal marmortaustal. “Ütlesin Matsile kohe alguses, et tahan kodu, mis erineks kõi­gist eelmistest. Minuga on lapse­põlvest saati käinud kaasas pruun värv: nõuka­aegsed sektsioonkapid, puit­seinad... Tahtsin sellest vaba­neda. Kuna Skandinaavia stiil on mulle alati meeldinud, võtsime selle lähtepunktiks,” kirjeldab Triin kodu sündi.

Ta naerab, et kogus Pinte­restist mõtted kokku, pani värvid ja materjalid paika ning esitles elukaaslasele hoolikalt koostatud PowerPointi slaide. “Ma ei tea, kas Mats on liiga hea mees, aga ta kirjutas kõiki­dele mu soovidele alla ja ütles, et hakkame pihta!”