Gümnaasiumis oli mul tugev psoriaas. Peas, küünar­nukkidel, põlveõnnaldes. Ilmselt stressihaigus: kui tulin Tallinna, kadus ära. Güm­naasiumiaeg oli üpris raske – kool, ansamblid, koorid, tantsimine... Ma ei saanudki aru, et olen stressis, aga haigus ilmselt üritas märku anda, et võta hoogu maha. Ega ma söönud ka vist väga korralikult. Mäletan, kuidas me kogu aeg pulbrikohvi jõime. Ma võtsin isegi kofeiinitablette!

Noorema enda pilte vaadates mõtlen nüüd, et “täiega äge tüdruk, noh! Ülinormaalne, miks ma arvasin, et ma olen paks?” Mida vanemaks saan, seda vingemaks suhtumine oma kehasse läheb. Hakkad rohkem hindama seda, mis sul on. Olen kehvadest mõtetest lahti lasknud, palju kergem on! Liikumine on vajalik ka ajule, mitte vaid vormile. Ma ei tahaks keha pärast hulluks minna, nii et ei julge enam porganditki süüa, sest nii palju kaloreid ju!