Teadlased uurisid peaaegu 4000 itaallast, kes olid vähemalt 105 aastat vanad. Nad leidsid, et põhimõtteliselt jõuab nende ülimalt vanade inimeste puhul suremusrisk ühel hetkel stabiilse tasemeni. Suremusrisk suureneb järk-järgult selle ajal, mida vanemaks inimene saab ning seda eriti 80ndates ja 90ndates eluaastates. Uuringut läbi viinud Elisabetta Barbi Sapienza ülikoolist ja Francesco Lagona Roma Tre ülikoolist väidavad, et jõudes vägagi küpse, 105 eluaastani väheneb järgneva aastaga suremuse tõenäosus tervelt 50 protsendini.

Teadlased rõhutasid oma andmebaasi kvaliteeti, sõnades, et nende katsealused ei ole piiratud mitmete nende näitajatega nagu on olnud varasemates uuringutes osalejad ning see annab nende uuringule parimad tõendid, et väga kõrges vanuses on tõepoolest olemas justkui suremusriski stabiliseerumine. Kui see tõesti nii on, siis teoreetiliselt ei pruugi surm olla paratamatus.

Mitte aga kõik teadlased ei ole selliste järeldusteni jõudnud. Näiteks analüüsisid New Yorgi Albert Einsteini meditsiinikolledži teadlased maailma kõige vanemate inimeste vanuseid ning jõudsid järelduseni, et inimeste eluea maksimaalne pikkus on kusagil 115 ja 125 eluaasta vahel. Kusjuures, maailma kõige vanemaks inimeseks on registreeritud prantsuse daam nimega Jeanne Calment, kes suri 122-aastaselt, aastal 1997.

„Globaalseid demograafilisi andmeid uurides oleme jõudnud arusaamani, et inimeste ellujäämise võimalus kipub pärast 100ndat eluaastat järk-järgult vähenema ning maailma kõige vanema inimese surmahetke vanus ei ole pärast 90ndaid suurenenud. Meie järeldused väidavad tungivalt, et inimeste maksimaalne eluiga on kindel ning sõltub looduslikest piirangutest,“ kirjutasid Einsteini meditsiinikolledži uurijad oma 2016.aasta raportis.

Allikas: Health.com