Kust leida rinnahoidjat?
Olin kaheksandas klassis, kui saime klassiõdedega poistelt kätte tabelikese, kuhu nad meie kohta ristikesi olid tõmmanud. Kui selgus, et tegemist oli meie rindade võrdlusega, ei üllatanud mind, et ma teistele tüdrukutele pika puuga ära tegin. Hoolimata minu kõigist püüdlustest keha riiete alla peita, olid klassivennad märganud, kui palju mu rinnad selle lühikese ajaga kasvanud olid. Ehkki nad käisid pärast vabandust palumas ning üritasid asja komplimendiks keerata, sain aru, et mu veidralt ja ebaproportsionaalselt suured rinnad jäävadki välja paistma! Ning vestluspartnerilt on alati silma vaatamist naiivne oodata.

Ilmselt võeti mu palveid kusagil kõrgemal kuulda ning mingil hetkel lõppes rindade kasvamine. Mulle parajat rinnahoidjat ei paistnud aga kusagil. Vähemalt tolles Eesti väikelinnas, kus elasin, ei tulnud ükski pesupoe müüja selle pealegi, et säärast numbrit võiks üldse kusagil maailmas leiduda. Nõudmised rinnahoidja ilule ja mugavusele langesid mul 16. eluaastaks ikka päris madalale. Samas oskasin osavalt rinnaalust paela väiksemaks õmmelda.

Võin rindadega riideid purustada!
Oma esimesed õiges suuruses ja ilusad rinnahoidjad sain alles 21aastasena, kolinud Londonisse, kus leidub tublisti rohkem sama suurte rindadega naisi kui mina. Seal sain lõpuks selgeks ka rinnahoidjate nummerdamise põhimõtted. Minu probleem standardite rägastikus on see, et suurema kui C-korvi puhul on rinnaalune ümbermõõt harva alla 75 cm. Aga minul on see 70. Isegi kui ma võtan sutsu juurde (kaalun 52 kg), ribidele rasvakihti ei kogune. Odavmoebrändid teevad aga D-korvigi alles alates 75st! Sellist suurust lihtsalt ei esine piisavalt tihti, et selle hulgi ja/või odavalt tootmine end ära tasuks.
Et mu rinnad on absurdselt suured, sain selgeks kõigis pesupoodides, kus mu suurust kunagi ei olnud. Igasugune pesu ostmine oli traumeeriv kogemus. Kui ikka veedad tunde, proovides toppida rindu mingite asjade sisse, kuhu nad ei mahu või mis neid liiga kokku pigistavad, tekib alandatud tunne. Kõik need vanaema-stiilis kopsikud! Ja kui siis veel juhtub tulema mõni müüja soovitusega, et ma prooviks äkki ikka seda 75D-suuruses ilusat mudelit ka, siis tahaks lihtsalt karjuda: “Vaata, see õrn ja kaunis pits siin, eks ole... Ma saan nende hiigelrindadega asju purustada!” Kuid vangutasin vaid pead ja ütlesin veendunult, et see tõesti ei ole minu suurus. Pesupoodides olen tihti mõelnud ka feministlikust rinnahoidjate põletamisest. Suure sooviga seda teha, kui kusagil minu suuruses midagi ilusat ja mittevalulikku ei leidu.

Rinnad muudkui kasvavad
Millalgi kahekümnendate alguses sai traumast aga leppimine. Ilmselt oli see osa üleüldisest iseendaga leppimisest. Hakkasin tasapisi kandma riideid, mille eesmärk ei olnud paaniliselt rindu peita. Kui mu parim sõber pesupoes taktitundetult mu rindade suuruse peale üllatus, olles mind vaid riides näinud, tundsin uhkust – see tähendas, et olin õppinud õige riietumisega oma proportsioone silmale moondama.
Just siis, kui ma olin lõpuks oma ülinaiseliku keha ja E-korviga rahu teinud, otsustasid mu rinnad, et saabus teine noorus ja kasvaks natuke veel. Minust sai 70F! Kui rase sõbranna rääkis, et tal hakkasid beebiga koos lõpuks ka rinnad kasvama, mõtlesin: “Fuck it! Kui ma kord rasedaks jään, kasvavad mu rinnad tähestikus järgmise vokaalini välja. Mis see pärast E-d nüüd oligi?”
Õnneks olin tol ajal oma eluga taas kord Londonis ning teadsin juba poode, kuhu võisin minna valima uut pesu suuruses 70F. Isegi ilusaid päevitusriideid.

Rindade võim
Kord puhkuselt naastes kõnetas mind üks mitte just lähedane kolleeg, muutudes seejuures sutsu häbelikuks – kas olen veetnud puhkuse kunstrindu paigaldades? Et igal juhul väga ilus.
Mõni aasta hiljem teisel töökohal müüsin raskele kliendile kerge vaevaga maha kõik oma ideed. Pärast itsitasid kolleegid, kuidas too klient kogu aeg mu rindu oli vaadanud, õnnis muie näol. Olin seda küll täheldanud ning umbses koosolekuruumis kampsuni seljast visanuna ehk liiga avara dekolteega maika väel ringi käinud.
Mingis mõttes olen nüüdseks harjunud, et inimesi, kes mu südant rindadest läbi näha proovivad, ikka leidub. Võib-olla isegi liiga harjunud, et seda enam tähele ei pane või ei suuda võtta ahistamisena, vaid pigem paratamatuse ja huumorina.

Kuidas end oma kehas tunda
Siis juhtus aga midagi veel uskumatumat. Hakkasin aktiivsemalt tantsuga tegelema ning lisaks sellele 5–6 korda nädalas joogat harrastama. Mul hakkas oma kehas uskumatult mõnus. Ja kulus vaevalt pool aastat, kui ühtäkki olid kõik rinnahoidjad mulle sutsu liiga suured. Mu rindadega oli lõpuks juhtunud see, mis pidavat kaasas käima kaalu alanemisega. Minust oli saanud 70D.
Avastasin selle, kui koos sõbraga talvel spaasse läksin – mu lemmikud 70F-päevitused olid mu seljas nagu väikesel tüdrukul, kes ema kapist bikiinid pänna pannud. Itsitasin sellisele plikale eakohaselt. Tõesti, ma polnud kunagi varem saanud kanda rinnahoidjat, kuhu võiks korvidesse midagi juurde toppida, sest seal on ruumi üle! Et korvid ei pigista ega pressi. See on võimalik!
Nüüdseks, 30. eluaastaks, on mu rinnad jälle vana hea 70E. Ehkki ma tean, et need on keskmisest palju suuremad, tean ka, kuidas see kõik on perspektiivi küsimus. Oluline on hoopis, kuidas ma end oma kehas tunnen. Kui mõnus mul on liikuda, sirutada, silda visata, käte peal seista, treppidest üles joosta või tantsida. Mul on kõigeks selleks ja paljuks muuks jumala hea keha! Ja kui see on muu hulgas mingi numeratsiooni järgi 70E, siis eks seegi ole ju osa mu kehalisuse mõnust ja ilust. Võib-olla veel parem, kui ma kunagi teadsin unistada. Me ju ikkagi kasvasime koos suureks ning õppisime teineteist ja ennast armastama. Ning mingi osa minust ootab põnevusega, kuidas me näime ja tunneme, kui 70 eluaastat ette tiksub.”

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2015. aasta juulinumbris.