“Ma tean, et paljud mõistavad mind seda lugedes hukka, aga minu jaoks oli see tee õnneni. Olime elu­kaaslasega koos seitse aastat. Midagi nagu otseselt valesti polnud, aga kõik justkui seisis. Tõin küll aeg-ajalt neid teemasid jutuks, aga ei ostnud me ühist kodu, ei abiellunud, ei kihlunud ja kaitsesime end laste eest. Ma olin valmis järgmisteks suurteks sammu­deks, aga polnud kindel, kas mu nii-öelda Eluarmastus ka kunagi valmis saab. Kõik olid aastaid öelnud, et kas sa siis ei tea, kuidas lapsi saadakse: jätad salaja pilli võtmata ja voilá! Aga mulle tundus see lihtsalt kohutav lahendus – kõigile. Nii mehele, lapsele kui ka mulle endale.

Ja siis... jäi ta vahele petmisega. See tegi nii kohutavalt haiget, sest ma juba natuke muretsesin oma viljakuse pärast – kas ma ikka jõuan kõik kolm soovitud last enne menopausi ära sünnitada. Viimases meeleheites pani ta ette abi­elluda ja lubas kohe lapse teha, aga... miski minus oli murdunud. See polnud ka lihtsalt viha või petetus. Ma sain aru, et siit ei tule kunagi midagi imelist ja me oleksime pidanud juba ammu lahku minema.