Jennifer Burk/ Unsplash
„Kliinilisi toitumisterapeute on Eestis kaks ja me mõlemad tegeleme ka bariaatria ehk kaalukirurgiaga“, ütleb Anni Laas ja selgitab lahti, et põhikohaga on ta Fertilitase erakliiniku kirurgiaosakonna vastutav õde, kes jagab koormust The Health Clinicu ja kahe erafirma vahel. Kõik tegevused on töises plaanis omavahel seotud „See on hästi tore, et ma näen neid patsiente mitmes etapis, see läheb mulle korda, aga tööd on ikka päris palju,“ tõdeb Anni.

Me räägime toitumisest enne ja pärast maovähendusoperatsiooni. Kuidas sa selleni jõudsid, kas oli mingi isiklik kokkupuude või äratundmine, et just see on sinu ala?

Elu on niimoodi suunanud. Läksin vooluga kaasa. Õppisin ämmaemandaks, mulle väga meeldis just see sünnitustoa-pool, aga siis tundsin, et tahan enne tööleasumist silmaringi avardamiseks kirurgiasse minna ja näha, mis seal toimub. Ma ei olnud palju ja põhjalikult õendusega varem kokku puutunud. Ämmaemand on üsna iseseisev töötaja ja õde olla oli alguses harjumatu, aga mind hakkas kirurgia väga huvitama. Töötasin mitu aastat kirurgiaosakonna intensiivis, kui tehti pakkumine hakata tegelema kliinilise toitmisega. Üks osa minu patsientidest olid bariaatrilised (kaalukirurgia) patsiendid. Töötasin PERHis ja hakkasin vähehaaval ka nendega tegelema, aidates bariaatria meeskonda oma spetsiifilisemate toitumisalaste teadmistega. Kliinilist toitmist õppisin põhiliselt välismaal, haarates kinni kõigist võimalustest, et ennast võimalikult palju koolitada. Eestis ei olnud palju võimalusi seda ala õppida.

Kliinilisi toitumisterapeute on praegu Eestis ainult kaks ja me mõlemad tegeleme baraatriliste patsientidega. On näha, et see on valdkond, mis vajab toitumisspetsialisti abi. Palju on toitumisnõustajaid, kes tegelevad tervete inimestega, aga bariaatria vajab kliinilisemat lähenemist nii operatsioonieelselt kui -järgselt.

Toitumisnõustaja Anni Laas
Erakogu

Erakliinikus on ootejärjekord maksimum kuu aega. Kas sa ühe kuuga suudad panna patsiendi sellisesse seisu, et teda saab opereerida?

Tavaliselt küll. Kui kehamassiindeks ei ole ülisuur, siis teeme patsiendile dieeti kaks nädalat enne oppi, et vähendada maksa suurust (mitte niivõrd kaalust alla võtmise eesmärgiga). Ülekaalulistel inimestel on reeglina maks rasvunud ja selleks, et operatsioon oleks tehniliselt kirurgi jaoks ohutu, on vaja maksa suurust vähendada ja seda me teeme kõrge valgusisaldusega dieediga, mis kestab tavaliselt kaks nädalat.

Milliseid toiduaineid see dieet sisaldab?

Juuakse toidukorra asendajat, mis on kõrge valgusisaldusega ja ühe korra päevas saab ka “tavalist” toitu. Selle dieedi kasutegur on ka selles, et patsient harjutab distsiplineeritud elustiili, mis järgneb operatsioonile, eriti esimese postoperatiivse kuu jooksul.

Milline on tagasiside, mida patsiendid peavad kõige raskemaks katsumuseks?

See on hästi individuaalne. Kõige raskem on vist uue elustiiliga harjumine. Naljakal kombel ütlevad osad patsiendid, et dieet enne operatsiooni oli kõige raskem osa, sest keeruline oli isusid ohjata. Pärast oppi tundub see loomulikum, sest maovähendusoperatsiooni efekt on ju ka selles, et maitsemeeled muutuvad ja isu niiväga enam polegi.

Kirurgid ütlesid, et nad saadavad mõne patsiendi sinu juurde - las võtab parem dieediga alla, siis pole operatsiooni vajagi. Aga kas sina oled ka mõnele inimesele pidanud ära ütlema, et jätku see opimõte? Kui palju on neid, kes tänu sinu tegevusele pääsevad noa alla minekust?

Riigihaiglas tuli seda küll ette, aga erahaiglas ma näen, et patsiendid on rohkem informeeritud ja teavad, millistele kriteeriumitele nad peavad vastama, nad on selleks valmis. Vahel me peame kaaluma meeskondlikult, kas inimene vajab veel selgitamist ja nõustamist, kui tullakse näiteks utoopiliste lootustega, et see operatsioon lahendab kõik eluprobleemid, aitab saada edukaks ja leida armastuse… Meil on sellisel juhul võimalus võtta appi ka psühholoogid. Erasüsteemis on arstidel ja nõustajatel rohkem aega keskenduda ja individuaalselt läheneda.

Kui palju spetsiaalne toitumine enne ja pärast operatsiooni hinnale juurde lisab? Kui maovähendusoperatsioon maksab näiteks 5000, siis mis tuleb hinnaks koos vajaliku toidusedeliga?

Ma arvan, et see ei ole kuigi kulukas, sest dieet enne operatsiooni on lühike. Hiljem tuleb toituda tervislikult, kuid kogused jäävad alati väikseks. Hilisem kulu, mille peale inimesed ei ole mõelnud, on vitamiinid, mida me soovitame pärast oppi kasutada, sest toidust saadavad mineraalid ja vitamiinid ei imendu piisavalt hästi ja neid saab piiratud toitumisega väha. Vitamiine tuleb võtta kogu elu - need aitavad tagada patsiendile pikaajalise hea tervise. Sellepärast me räägimegi patsientidele hästi ausalt, mida opijärgne elustiilimuutus endaga kaasa toob. Katsume viia riskid võimalikult madalaks ja samas olla patsientidega avatud ning ausad, et kõik need asjad ei tuleks pärast ebameeldiva üllatusena. Eelnev informeerimine tagab turvatunde.

Tuleb sul ette mõni edulugu, mille on patsient saavutanud tänu kirurgide ja sinu tööle?

Neid on palju! Näiteks üks patsient läks triatlonile, tore oli näha, kuidas ta täielikult oma elu muutis, oli supermotiveeritud - operatsioon andis talle selleks vajaliku tõuke. Väga lähevad hinge need juhtumid, kui naised, kes on ülekaalu tõttu kannatanud viljatuse all, võtavad kaalus alla ja jäävad titeootele. Siis ma olen nii rõõmus! Me suhtleme ka vajadusel ämmaemandate ja günekoloogidega, kes neid jälgivad – meist tekib meeskond, kus kõik kõiki toetavad.

Kui suured piirangud on pärast maovähendusoperatsiooni, millega peab inimene arvestama?

Toitumine on jaotatud erinevatesse etappidesse, esimesed kaks nädalat on kindlasti kõige raskem, see on niinimetatud „püreetoidu-aeg“. Aga me oleme toeks, liinid on suhtluseks avatud. Sellele järgneb „pehme toidu faas“. Ma arvan, et esimene kuu on natuke keerulisem, aga kui patsient on selleks ette valmistatud, ei taba see teda šokina. Hiljem jäävad toidu kogused alati väiksemaks ja jälgima peab, et menüü oleks valgu- ja kiudaineterikkam. Kui harjumused kinnistuvad, jätkub edulugu terve elu.

Bariaatrilise operatsiooni efekt on see, et kaal ikkagi langeb, isegi kui alguses midagi natuke valesti teha. Aga selles, et kaalulangus püsima jääks, on oluline roll ka liikumisel, mida ei tohiks unustada.

Millised võivad olla tagasilöögid, kui seda õiget toitumist ei järgi?

Kaal hakkab uuesti tõusma – see on kõige suurem probleem. Aga seda saab vältida, kui tegutseda meie juhendamise järgi. See ei ole nii, et kliiniline toitumisterapeut räägib ainult toitumisest, me hoiatame ikka kõigi tagasilöökide eest, mis võivad ette tulla ja aitame neid riske minimeerida. Oleme kogu aeg vajadusel toeks. Kaalulangetusega seoses jääb sageli palju nahka üle… Räägime sellestki. Nahal võtab aega, et ta tagasi tõmbuks. On teatud faktorid, mis halvendavad naha olukorda, näiteks suitsetamine.

Millised on soovitused, et ennetada noa alla sattumist?

See on nii igav jutt, mida kõik teavad. Kõike võib süüa, kuid mõõdukalt ja tasakaalustatult ning tuleb juua vett. Päevas peaks olema kolm põhitoidukorda ja kaks vahepala. Söömine oleneb alati ka elustiilist. Enamus minu patsiente räägib, et nad söövad nii vähe ja harva. Ma arvan, et eestlaste põhiviga, mida nad toitumises teevad ongi see, et nad terve päeva praktiliselt ei söö, joovad palju kohvi ja lähevad õhtul koju hästi tühja kõhuga ning siis söövad palju, tehes valesid valikuid. Kõigil on kiire, tööd on palju, pole aega süüa – aga selle aja peaks võtma, et mitte lasta tekkida sellel meeletul näljatundel nii, et oma sussi võiks ka ära süüa, sest kõht on õhtuks väga-väga tühi. Vähene liikumine on probleemiks. Pigem käivad trennis need, kellel kaaluga probleeme ei ole.

Milline oleks normaalne liikumise maht päeva jooksul?

Teoorias peaksid täiskasvanud iga nädal aktiivselt liikuma 150 minutit keskmise intensiivsusega või 75 minutit kõrge intensiivsusega. Kõigil inimestel on soovitatav vähendada istumisaega.

Mina arvan, et isegi pool tundi aktiivset liikumist päevas oleks päris hea trenn, olgu selleks kasvõi tolmuimejaga koristamine. Teatud eas on see looduse poolt niimoodi sätitud, et inimesed peavadki olema pehmemad, mitte kribalad, sest nad on ohustatud igasuguste faktorite poolt. Näiteks, kui nad kukuvad, siis on kukkumine pehmem, väike rasvareserv tuleb kasuks. Mida vanemaks inimene saab, seda suurem tõenäosus on tal haigestuda. Ma töötasin PERHis palju vähihaigete patsientidega ja kui väga kõhn vanem inimene jäi haigeks, siis oli tal see haigestumine alati raskem.

Olen märganud, et kaks kuud pärast bariaatrilist operatsiooni toimub patsientidel teatud mõttes nagu kerge „närbumine“. Naised, kes tulevad opijärgselt vastuvõtule, ei ole selle üle õnnelikud, sest nahka on palju ülearu - on toimunud väga äkiline kaalulangus, nahk ei ole jõudnud üldse aru saada, et oleks aeg koomale tõmmata ja siis on nad veidi ehmunud. Suur kaalulangus on kehale ka suur stress. Aga see kõik läheb üle! Treenimine aitab keha trimmi saada ja nii on ka nahk vähem häiriv.

Kui kiire on taastumine?

Patsiendid taastuvad väga kiiresti, opipäeva õhtul tatsavad juba omal jalal ringi. Tavaliselt võetaks pärast operatsiooni ikka 2 nädalat puhkust kosumiseks.

Kahju on sellest, et bariaatria teema on Eestis senini pigem tabu. Kaalukirurgilisi operatsioone tehakse palju, kuid sellest häbenetakse rääkida. Ühiskonna suhtumine on selline, et see on justkui kergema vastupanu teed minek. Kogunetakse salajastes gruppides ja kardetakse avalikku hukkamõistu, taastumist ja probleeme arutatakse kinnistes ringides. See on arusaadav. Tegelikult saaksid inimesed üksteisele olla palju rohkem toeks, kui neist probleemidest räägitaks. Sellel teekonnal kardetakse ka läbi kukkuda ega avaldata selle tõttu oma lugu. Igatahes on kaalukirurgia elumuutev protsess, mis annab kogu elule uue kvaliteedi.