Kolm korda nädalas käin rühmatrennis, mis sobib mulle hullult hästi. Lapsena surus ema mind kergejõustikutrenni, sest meie peres on oldud paksu­kesed ja ema ütles, et tema pole paksu kerge­jõustiklast näinud. Päriselt meeldis mulle aga tantsutrenn, see oli lõbus. Kord hüppasin cheerleadingu’l õhku ja spagaati maandudes käis raks põlvest läbi. Valus oli, aga tantsisin edasi. Nüüd jälgin teadlikult, kuidas end liigutan, ning kui jalg liigesest välja läheb, pean seda mudima.

Mulle meeldib süüa rohelist, selle arvelt patustan magusaga. Kõik on balansi küsimus: teen kõvasti tööd, aga lasen ka auru välja, tantsin ja võtan mõne kokteili. Ma ei ole vegan, kuid hea meelega asendan liha kikerherneste või ubadega. Samas meeldib mulle burks ja kodujuustu tarbin iga päev.

Lapsena kartsin kabuhirmus, et tulevad tulnukad ja viivad mu une pealt minema! Magada mulle muidu väga meeldib. Olen aru saanud, et kui puhkan end korralikult välja, on päev kõvasti produktiivsem kui paari tunni une ja kohvide najal õhtusse veeredes.

Tätoveeringuid on mul 14. Esimese, saksakeelse kirja Wanderlust sain kaheksateist­kümnendaks sünnipäevaks. Edasised on seotud moeloome ja minu kollektsioonidega. Õnneks on mu ema ses suhtes õudselt toetav ning praeguseks on tal tätoveeringuid rohkem kui mul. Koos alustasime ja mingil hetkel tekkis tradit­sioon, et me ei kingi teine­teisele asju, vaid panustame tätoveeringufondi. See ei ole just spaasse minek, aga poolteist tundi kannatust, saamaks kehale midagi unikaalset, mis esindab su olemust terve elu, tundub väike ohverdus.