“Ma saan hakkama kõigega!”

Füüsilised katsumused on isegi lihtsamad kui igapäevased vaimsed väljakutsed, tõdeb teleajakirjanik, “Radari” toimetaja Eeva Esse (28). Lõppev aasta on osutunud tema senise elu keerulisimaks, kus sport pole olnud suurim eneseületus.

“Sel aastal osa­lesin Rootsi nelik­üritusel En Svensk Klas­siker, kus lisaks 90 km Vasaloppeti suusa­maratonile oli kavas 300 km maanteerattasõitu, 3 km ujumist ja 30 km maastiku­jooksu. Olen üks esimesi naisi Eestis, kes selle läbi on teinud. Kõik need spordiüritused tekitavad minust kindlasti kuvandi, et olen võimas naine. Samas küsin endalt tihti, miks ma ei suuda sama tuge­vusega muid asju diilida?! Olen tegelikult väga emotsionaalne ja õrna hingega. Kevadel tekkinud eraelulisest pingest ja muust stressist kadus mul isu. Koos nelikvõistluse treenin­gutega tõi see kaasa suure kaalu­kaotuse. Võtsin niigi tagasihoidlikust kaalust alla 7 kilo. Juuni kesk­paigaks kaalu­sin kõigest 54 kilo. Tuttavad hakkasid läbi lillede ütlema, et “Eeva, sa oled kokku kuivanud”.

Muu elu ei saanud samal ajal seisma jääda. Tööpäeviti pidin olema raadios kaks tundi otse-eetris. Isiklikud probleemid ja halb enesetunne tuli jätta stuudioukse taha: ega kuulaja pole süüdi, et saatejuhi elus on midagi halvasti. Tegelikult mind häiris kahepalgelisus, avalikkuse ees pidev maski ettetõmbamine. Kord ei suutnud ma oma emotsioone siiski vaos hoida ja hakkasin keset intervjuud nutma. Tõsi, suutsin nii intervjueeritava kui ka kolleegid ära petta vabandusega, et mul tekkis allergiahoog. Kuna see juhtus õnneks saate lõpus, sain majast välja joosta. Kuidas ma abi leidsin? Sõprade tugi oli olu­line. Elurõõm hakkas vaikselt tagasi tulema suvel, kui sõitsin mitu nädalat Euroopas üksi ringi. Eks igasuguse vaimse kokku­kukkumise lappi­miseks haaravad inimesed erinevate eskapismivormide järele. Mis ma oskan öelda...? Ainuüksi trennirajal ma end välja ei elanud.

Lähinädalatel plaanin uuteks spordi­võistlusteks paika saada treeningu­kava, sest seni pole mu trenn olnud kuigi mõtes­tatud. Siiski ei taha ma jätta muljet, et treenisin justkui möödaminnes. Kõik on olnud ääretult raske. Kaasasündinud terviseprobleemi tõttu ei saanud mu kopsud ja süda lapsepõlves korralikult are­neda. Ka praegu on mu kopsu­maht 80% normist. See tähen­dab, et minu keha ei tööta kõige efektiivsemalt ja pulss läheb kergesti üles. Igasugune kestussport ei ole mulle kuigi loomupärane. Kooliajal ei lubanud arst mul isegi kehalise kasvatuse tundidest osa võtta. Keelust üle astudes käisin siiski tunnis ja tegin trenni ka. Mul on olnud kaks rasket operat­siooni, aastatel 2004 ja 2006. Rõhutan, ma ei ole nüüd läinud peast sportlaseks ega lõhu end. Tervist tuleb enne võistlusi loomulikult kontrollida, et teada oma füüsilisi piire.

Minu arust tuleb kummu­tada arusaam, justkui kiusa­taks koolis ainult tüsedamaid tüdrukuid. Ei, negatiivse tähele­panu all võib kannatada igaüks, kelle välimus erineb tava­pärasest. Olin põhikooli lõpuni hästi peenike ja kõigil oli selle kohta midagi öelda. Klassika­line “kaks konti ja ku*ehais” ning õelad “palved”, et ma ometi midagi sööksin. Sõingi meele­tult, mu hommiku­­söögiks oli 12 röstsaia katte ja rammusa majoneesiga ning mitu klaasi piima. Kuna tegin kuus korda nädalas kerge­jõustiku­trenni, siis võisin süüa kui tahes palju, külge ei jäänud midagi. Naise­likku vormi hakkasin võtma alles kesk­koolis. Mu enese­kindlus kehakuvandi osas oli selleks ajaks väga maha surutud ja haiget saanud. Mõte sellest, et ma võiksin olla ilus, on tulnud alles ajaga.