Costa Rica ehk Ladina-Ameerika algajatele

Costa Rica on tõeliselt kompaktne paradiis keset Kesk-Ameerikat. Eestist vaid pisut suuremal riigil on ette näidata nii Kariibi meri kui ka Vaikne ookean. Lisaks pole sinna Maarjamaalt mingi vaev reisida.

Turistide jaoks jaguneb Costa Rica laias laastus kaheks – Kariibi mere poolseks osaks ja Vaikse ookeaniga palis­tatud maa-alaks. Meie alustasime oma retke Kariibi mere saarte poolselt küljelt.

Puerto Viejo sarmikas ümbrus on tugevalt mõjutatud Jamaica juurtega elanik­konnast, kes sealses piirkonnas üsna rohkelt esin­datud on. Jamaicalased on lisaks vürtsikatele rooga­dele toonud endaga ka mõnusa murevaba elustiili, mis esindab eriti hästi Costa Rica motot pura vida. Otsetõlkes “lihtne elu” tähendab nii tere kui ka head aega, kuid on tegelikult palju enamat kui pelgalt fraas – see on elamise viis. Costa Ricat on nimetatud üheks kõige õnne­likumaks riigiks maailmas ja seda peamiselt seetõttu, et kohalikud oskavad elu stressi­vabalt võtta. Pura vida – ole õnnelik selle üle, mis sul olemas on.

Samuti hiilgavad costarica­lased ühe pikima oodatava elueaga maailmas. Esirinnas on Nicoya poolsaar, mis on üks maailma viiest nii­nimetatud sini­sest tsoonist, kus saja aasta vanuseks ela­mine pole kuigi haruldane saavutus.

Panama piiri äärne piir­kond pakub laiade ja valgete liiva­randade asemel märksa privaat­­semaid ja metsikumaid rannaribasid, mis on palmi­dega ääristatud ning kus vesi on sügavsinine ja võrratult kutsuv.

Interneti reisikirjades soovitatakse puhkuseks enamasti Vaikse ookeani rannikut, mistõttu ei ole Kariibi mere poolset osa vallutanud ohtrad turistihordid – sinna juhtunud puhkajad näivad pisut seikluslikumad ning eelistavad seljakotiga rändamist. Kuna vahemaad on lühikesed, on linnade ja randade vahel liikumiseks ideaalne ka jalgratas. Just seetõttu märkab teedel ohtralt rõõmsaid ookeanimärgade soengutega turiste, kes pura vida vaibi mõnusalt kaasas kannavad.

Oma esimeseks peatus­paigaks valisime keset džunglit asuva väikese villa, kuhu ei ulatunud telefoni- ega internetisignaal ning kus meid igal hommikul kell 5 äratas üle puulatvade tormav möira­ahvide kari koos kohaliku “sümfooniaorkestriga”, peaosas kõikvõimalikud siristavad putukad. Basseini hüppamiseks ei vaevu sa isegi trikood selga panema, sest ahve su paljas keha ei huvita ja ühtegi teist silmapaari segamas pole.

Kirju seltskond

Väikesest pindalast hoolimata on Costa Rica koduks suisa viiele protsendile maailma linnu-, looma- ja putuka­liikidest. Liiklusmärgid hoia­tavad maanteedel ekslevate laiskloomade eest, pea kohal tiirutavad piraadilugudest tuttavad punased papagoid ning pesu­karud tuterdavad sega­matult ringi, ajades oma pesu­karuasju.

Ühel hommikul lamamistooli katet haarates oleksin näpud peaaegu skorpioni sõrgade vahele pistnud. Järgmisel hommikul aga tervitas terrassil imeilus türkiissinine täpiline konnake, kes pärast kiiret guugeldamist osutus ülinunnust välimusest hoolimata üsna surmavaks tegelaseks. Tundub, et muinasjutud konnade suudlemisest pole sealses regioonis vist väga popid…

Kui leidsin oma voodi kõrvalt seinalt järjekordse skorpioni, kutsusin majaomaniku, kes pikema jututa vaesekese matšeetega loojakarja saatis. Ühes teises majutuskohas oli matšeete meile juba öökapile valmis pandud. Kui aru pärisin, demonstreeris kohalik vanaproua ohtrate ninja-liigutuste saatel, kuidas skorpion kiiresti chika-chika kahjutuks teha. Hea küll, parem skorpionid kui kohalikud bandiidid.

Kui liival vedelemisest kõrini saab, soovitan rannas ratsutamist. On väga eriline kapata hobuga läbi soolase vee ning vaadata pea kohal puuokstel magavaid laiskloomi ja hiiglaslikke iguaane, samal ajal pingsalt jälgides, et kõik rippuvad liaanid, millest kinni haarad, oleksid ikka liaanid, mitte boamaod (see ei ole liialdus!). Kui aus olla, siis pole ma kunagi varem tundnud sellist veidrat hirmu, et kogu pealtnäha maaliline loodus tahab mind pidevalt surnuks mürgitada või nahka pista.