TEKST: MARI-LIIS HELVIK | FOTOD: MARI-LIIS HELVIK, VIDA PRESS MARIUSZ PRUSACZYK / Alamy Stock Photo
Veidi enama kui tunniajase lennu kaugusel asub meile täiesti avastamata metropol, mis on tulvil erilistest meeleoludest.

Minsk on põnev kombinatsioon uuest ja vanast, trendikast ja tradit­siooni­lisest, nostalgiast ja tulevikust, piiratusest ja vabadusest. Svisłači jõe kallastel asuva linna siluetis on palju moodsat klaasi ja metalli, mille kõrval seisavad arvukad Lenini kujud. “Need on osa meie ajaloost,” nendib linnatuuril perfektset inglise keelt rääkiv noor särasilmne giid. Lenini büstide kõrval meenutavad nõukaaega ka siinne arhitektuur, toit ja riigijuhi, 1994. aastast ametis oleva Alaksandr Łukašenka mainimine igal võimalusel. Mida Minskil peale nõuka­nostalgia veel pakkuda on?

Mm... kui maitsev!


Esiteks, muidugi veel rohkem nostalgiat! Minski reisi maitse­elamused said tegelikult alguse juba Belavia lennukis – et tegemist oli otselennu esimese liinireisiga, kosti­tati reisijaid ka erilise toidu­pakiga. Suitsuliha­lõigud, porgandisalat, täistera­kukkel... Ei mingit muidu lennukites nii tava­pärast keemilise maitsega võileiba! Ehedus on ka Valge­vene köögi märksõna. Hotel Belarusi restoranis pakutakse lõunat, mis koosneb riivitud juustust ja tomatist kokku pandud eelroast, ohtra tilli ja hapu­koorega köögiviljasupist ning šnitslist ja ahjukartulitest. Korralik kõhutäis…

Valgevene köögi visiit­kaardiks on kindlasti dranikid, kartuli­pannkoogid, mille tege­miseks tundub igal kokal oma retsept olevat – ühtede seest leidsin ka maitsvaid suitsuliha­tükke. Kartuliroogadest on populaarne veel kartulivorm, kergemate toitude eelistajad võiksid proovida peedisuppi (nii külmalt kui ka kuumalt) ja mitme­suguseid salateid. Nendele, kellele tradit­siooniline Valgevene köök ei istu, on moodsates resto­ranides-pubides saadaval ka pasta carbonara’d, Caesari salatid ja tuunikala-tartarid.